psühhoteraapias jm. Ei ole võimalik tõestada, et inimene on oma põhiloomult hea. Oluline on nende roll praktilises psühhoteraapias. Isiksuse fenomenoloogiline käsitlus. Igal inimesel oma fenomenoloogiline reaalsus, isiklik eripära maailma ja teiste inimeste tunnetamisel, hindamisel ja mõtestamisel. · Igaüks elab enda koordinaadistikus, mõeldes talle omaseid mõtteid, elades läbi talle omaseid tundeid · See, mis tundub ortodokssele freudistile või biheivioristile teaduslikuks analüüsiks mõttetu, on siin erilise tähelepanu all · Erinevalt Skinnerist on olulisem stiimulite toime mõõtmisest mõista, kuidas keegi antud olukorda mõtestab. · Üheks teiste väärtuste omaksvõtu tulemuseks on teatud mittekokkulangevus isiklike kogemuste ja isikliku mina-kontseptsiooni e. mina-mulje vahel · Kui erinevus on väiksem, on ka tagajärjed väiksemad. Kui aga erinevus on suur, viib
oktoober 2011 1. Biheivioristlik Teoreetiline alus 2. Kognitivistlik Meetodid 3. Psühhoanalüütiline Sekkumisstrateegiad 4. Ökosüsteemne Kokkuvõte Biheivioristlik lähenemine: ,,Parim aeg probleemidega tegelemiseks on nüüd ja otsekohe ning selles ümbruses, kus need ilmnevad ehk siin ja praegu". Biheivioristile omane ütlus. Kui probleem ilmneb, siis koheselt sellega tegelema hakata. Teoreetiline alus - õppimisteooria; klassikaline ja operantne tingitus (klassikalisel ja operantsel tingimusel põhinevad kõik sekkumisstrateegiad, millest juttu tuleb). Klassikaline (assotsiatiivne) tingitus: (1) tingimatu stiimul; (2) tingitud stiimul. Põhiline on, et kaks stiimulit esinevad ajas koos. Operantne tingitus: oluline on see, mis järgneb vahetult käitumisele, kui sellele järgneb
ÜLDPÕHIMÕTTED (1) RHK-10 tahab olla pigem kirjeldav kui seletav. Selletõttu on teda nimetatud koguni sammuks tagasi psühhiaatriateaduse seisukohalt. Seletus oleks muidugi teaduslikum klassifikatsioonialus. Aga kuni eri maade ja eri koolkondade psühhiaatrid ja psühholoogid erinevaid seletusi annavad, on kirjeldus kindlam infovahetuse ja statistika alus. Erinevaile vaatlejaile eri ajal ja eri kohas ühesugusena esinev fenomen oma objektiivsuses ja vahel koguni mõõdetavuses on biheivioristile meele järele. Biheivioristliku meelelaadiga ameerika teadlaste loodud Diagnostilis-Statistilisest Manuaalist (DSM-III-R) ongi RHK-10 kõige enam mõjutusi saanud. Võib öelda isegi, et DSM-III-R on RHK-10 aluseks. Kui suur see mõju just on, võib muidugi vaielda. Fakt on, et RHK-10 on hüljanud eelmise rahvusvahelise klassifikatsiooni RHK-9 fundamentaalse printsiibi häirete jaotamisest psühhootilisteks ja neurootilisteks, endogeenseteks ja
annaabi.ee 
