moodustada heterodimeerseid komplekse. Mõnedel juhtudel heterodimeeride alternatiivsed vormid ei mõjuta DNA-sidumise spetsiifikat, pigem soodustab iga monomeeriga seotud aktivatsioonidomäänide alternatiivsete kombinatsioonide teket ning seeläbi mõjutab tekkinud dimeerse transkriptsioonifaktori aktivatsiooniomadusi. Individuaalsete Tfide aktiivsust saab reguleerida mitmeti. On teada ka inhibitoorsed valgud, mis seonduvad bZip ja bHLH valkudega ega luba viimastel interakteeruda DNAga. Rakkudes, kus need inhibiitorid ekspresseeruvad, nad represseerivad nende faktorite (bZip ja bHLH) transkriptsioonilist aktiivsust. Happelised aktivatsiooni domäänid on suhteliselt struktureerimata, juhusliku keerd-(coil) konformatsiooniga. Need domäänid indutseerivad transkriptsiooni, kui nad on kompleksis valgulise ko-aktivaatoriga. Väga hästi uuritud on imetaja CREB valgu happelise aktivatsioonidomääniga interakteeruvad valgud. CREB
üle ühe organismi DNAst teisse. 20. Transkriptsioonilise aktivaatori funktsionaalsed domäänid: N-terminaalne DNAd - siduv domään, mis seondub teatud DNA järjestustele, ja C-terminaalne aktivatsiooni domään, mis interaktsioonis teiste valkudega aktiveerib transkriptsiooni. 21. Peamised DNAd siduvad domäänid heeliks-pööre-heeliks (helix-turn-helix), tsink-sõrm- valgud (zinc finger), leutsiin-lukud (leucine zipper), aluselised heeliks-ling-heeliks (bHLH) domäänid, homeodomään valgud. 23. Histoondeatsetülaas (HDAC) ensüümide klass, mis eemaldavad atsetüül rühmasid - N-atsetüüli lüsiini aminohappest histoonil. Histoonatsetülaas (HAT) ensüümid, mis atsetüleerivad kaitstud lüsiini aminohappeid histooni proteiinidel transfeerides atsetüül rühmad astüül CoA-st lüsiini -N-atsetüüli lüsiinist, funktsioneerib üle terve ensüümi. Histoonide atsetüülimine on seotud DNA transkriptsiooni aktivatsiooniga
hüdrofoobseid interaktsioone. Tsink-sõrm-valgud. Paljude eukarüootide valkudel on struktuursed alad, mis voltuvad ümber Zn 2+ iooni, nii et suhteliselt lühikesest polüpeptiidahelast tekib kompaktne domään. Enim levinud on C2H2 tsink-sõrm, teine on C4. Leutsiin-lukud (lZip) (a.k.a aluselised lukud (bZip)). Domäänide struktuurid, milledes iga seitsmes aminohappejääk on Leu seovad DNAd kui dimeerid. Aluselised heeliks-ling-heeliks domäänid (bHLH). Erinevalt lZip'st on siin heeliksis mittehelikaalne ling, mis eraldab kummagi monomeeri -heeliksit. 22. Selgita transkriptsioonifaktorite interatsioonide kombinatoorikal põhinevat transkriptsiooni regulatsiooni olemust. Mõnede heterodimeeride puhul on igal monomeeril kindel järjestuse äratundmise spetsiifika. Kombinatoorne sidumine nende valkude puhul suurendab äratundmissaitide hulka. Kolme erineva faktori monomeerid võivad
tõukumine.Vastsündinud somiit: epiteeliga ümbritsetud pluripotentsed mesenhüümirakud. Somiidi diferentseeruvad: sklerotoom - selgrolüülideks; müotoom - seljaks, rindkereks ja kohtmises kehaseinaks; dermatoom - selja pärisnahaks. Skeletilihaste diferentseerumine (müogenees). Dermamüotoomi teke: Wnt ja Shh morfogeenid neuraaltorust ja epidermisest -> homeodomään transkriptsioonifaktorid Pax3 ja Pax7 -> müogeensed regulatoorsed faktorid:bHLH transkriptsioonifaktorid Myf5, Mrf4, MyoD. Dermamüotoom eristub müotoomiks ja dermatoomiks. Differentseeruvad unipotentseteks müoblastideks. Müoblastid liituvad lihastorudeks; Lihastorud organiseeruvad paralleelseteks lihaskiududeks ja need omakorda lihaskimpudeks. Samaaegselt liitumisega lihasrakud differentseeruvad. bHLH faktorid Myogenin, ka MyoD ja Mrf4 -> lihasspetsiifilised geenid/valgud: aktiin, müosiin, tropomyosin, troponin, titin, nebulin,
annaabi.ee 
