Freud veetis mitmeid aastaid proovides redutseerida, ehk kokku lükata, kogu isiksust neuroloogiaks, ehk siis närviteaduseks, enne kui ta lõpuks teooria hülgas. Uurimustes oli Freud hiilgav. Närvi füsioloogiale konsentreerudes leiutas ta isegi uudse rakkudemärkimise tehnoloogia, kuid temast olid paljud eespool ning neurofüsioloogia kohad olid piiratud. Brücke aitas tal leida stipendiumi Pariisi kuulsa psühiaatri Charcoti juurde ning pärast tema konkurendi Bernheimi juurde Nancy juurde. Nad mõlemad uurisid hüpnoosi abi hüsteeria ravis. Elionora Travjanka Sigmund Freud psühhoanalüüsi teooria Pärast mõningast aega neuroloogia haiglas ning Berliini lasteaia direktorina töödates pöördus ta tagasi Viini, abiellus oma pikaajalise pruudi Martha Bernaysiga ja Joseph Breueri abiga ja asutas oma väikese neuropsühiaatria (vaimse närviteaduse) erapraksise.
pärit VIII, mitte IV sajandist. Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika (Veiko B.) Jean Mabillon 'De Re Diplomatica' vt Aigit ?? Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 1849 ilmunud Pierre Claude François Daunoni `Cours d'études historiques' esimeses köites esitatakse nii ajalooallikate klassifikatsioon kui ka kirjeldatakse allikakriitika meetodeid. Saksa kultuuriruumis on oluline juut Ernst Bernheimi tööl `Einleitung in die Geschichtwissenschaft'. Uute suundadega allikakriitikas oli seotud britt Robin George Collingwood ,The Idea of History'. Ta oli nii filosoof, ajaloolane kui ka arheoloog, seetõttu on tema allikate käsitlus väga avar. Marc Bloch iga hinnang annab meile kahesugust teavet: iseloomustatava objekti kohta ning hindaja enda kohta. Eestlastest kirjutas hea allikaõpetuse õpiku G.P. Saar. Allikakriitikas tuleb arvestada (meetodid äkki?):
Vaatamata rahulolematusele “käärid-ja-liim” meetodiga ei olnud see väljapääs. teaduslik ajalugu — Ajaloolane vaatab jäänuseid, aga tema ülesanne on avastata, milline oli see minevik, kust sellised jäänused tekkida võisid. Ta loob minevikupildi vaadates jäänuseid. Ta mängib tõendite põhjal minevikku läbi. Jäänused figureerivad tõenditena. Tuntud ajalookirjutaja E. Bernheimi järgi on aga olnud kolm etappi: referatiivne ajalugu — näiteks Herodotos sellega tegeles. Osaliselt uuri- mine, osalt kirjeldamine. Olulisel kohal olid eetilised eesmärgid või olukorra faktiline meelespidamine ja tähelepanuväärsete sündmuste jäädvustamine. pragmaatiline ajalookirjutus — kirjutati, et saada juhtnööre praktiliseks tegevuseks. Näiteks Tacitus. . . Bernheim kahtleb, kas need 2 esimest astet oma uurimismeetoditega
annaabi.ee 
