Grobojedovi maja nime all tuntud hoone poole, kuhu oli ennast asutanud MASSOLITI nimeline kirjanike rühmitus. Seal tekitab aluspükstes majja tunginud Ivan paraja segaduse ning peale paanika vaibumist viiakse ta vägivalda kasutades hullumajja, kus Ivan jätkab korrutamist, et liikvel on välismaa spioon, kes tuleb tingimata kinni püüda ning nõuab kuulipildujatega mootorrattaid. Neid ta aga ei saa, selle asemel jäetakse ta hullumajja. Tundmatu, kelle nimeks osutub Woland, kolib Berilozi korterisse elama. Seal elab ka Varieteeteatri direktor Stjopa, kellele Woland näitab temaga sõlmitud esinemislepingut. Peab ütlema, et sellel korteril nr. 50 oli juba niigi kummaline kuulsus sealt kippusid inimesed ära kaduma. Nii juhtub ka Stjopaga - Woland saadab ta ühe hetkega Jaltasse. Samal ajal ärkab hullumajas üles Ivan, kelle juurde tuleb haigla peaarst asju selgitama. Kuuldes Ivani soovist lahkuda, annab arst
teose alguses kasutas ta musta maagia võimu, sõnades: ,,Jumal hoidku, Ivan Nikolajevits, kes siis teid ei tunne?". Professor andis mõista, et teab rohkem, kui keegi arvatagi oskaks. Ta proovis ümbritsevaid isikuid panna ennustuste ja teadmiste alusel uskuma, et Jesua on olemas jutustades loo Pontius Pilatusest. Kahjuks ei mõistnud Wolandit kirjanik Beriloz, kes oma peast ilma jäi trammi alla jäädes. Ivan, nähes seda kõike pealt ning teades, kuidas professor ennustas ette Berilozi surma, hakkab arvama, et Woland ei ole mingi ettekuulutaja vaid mõrvar. Inimese ettekuulutuse järgi ei saa väita, et ta oleks seda teinud. Tuleb otsida vettpidavaid tõendeid, oma arusaamade kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Kuna Ivan otsustas hakata professorit jälitama ei jäänud Wolandil muud üle kui saata ta segastel asjaoludel hullumajja. Poeet ei olnud tegelikkuses paha ja ta ei soovinud halba, kuid tema tegevus segas musta maagia omanikul sooritamast edasisi toiminguid
Tänapäevased juhid on õppinud ajaloost, et aja möödudes tulevad välja valed ja lahvatavad skandaalid. Seega oleks tark koheselt rääkida tõtt, selle asemel, et hiljem konfliktide leevendamiseks kasutada sõjalist jõudu. Maailmas on olnud olukordi, kus tõe rääkimine on toonud halba. Wolandi ausus raamatus ,,Meister ja Margarita" keeras pea peale moskvalaste maailmavaate. Ta muutis ettekuulustega inimeste elu pöördumatult. Juhul, kui mefistolik peategelane poleks peale sattunud Berilozi ja Ivani jutuajamisele oleks kirjanik jäänud ellu. Siirus tappis selle mehe. Tõe rääkimine sai Wolanile vajaduseks, millele keegi ei suutnud vastu seista ega ümber lükata. Tänapäevane Põhja-Korea on ideaalne näide, kus inimsesi mõjutatakse jõudu kasutades. Selle asemel, et rääkida tõtt ja anda inimestele vabadus, on rahvas pandud elama keskkonda, kus valitsevad ainult käsud ja keelud. Juhul, kui julgetakse vastu seista võimuaparaadi poolt
on Joani kiindunud üritas teda tagasi võita, aga armekadedushoos tappis Joani elukaaslane naise. Joan sureb ja Ravic laseb end ükskõikselt arreteerida. See on tõestus, et nad siiski armastasid üksteist. Bulgakov ,,Meister ja Woland, kes kehastab saatanat, saabub linna. Ta üritab Margarita oli armastuse Margarita" veenda Berilozi ja Ivani, et jumal on olemas ning ennustas nimel nõus end meestele nende tulevikku, mis sai ka täide. Beriloz jäi trammi ohverdama saatanale. alla ning Ivan sattus hullumajja, kus ta tutvus Meistriga, kes Sarnaneb Faustiga, kuid kirjutas teost Pontius Pilatusest. selles teoses Woland on
naise. Joan sureb ja Ravic laseb end ükskõikselt arreteerida. See on tõestus, et nad siiski armastasid üksteist. Bulgakov „Meister ja Woland, kes kehastab saatanat, saabub linna. Ta Margarita oli armastuse nimel nõus end Margarita“ üritab veenda Berilozi ja Ivani, et jumal on ohverdama saatanale. olemas ning ennustas meestele nende Sarnaneb Faustiga, kuid selles teoses Woland tulevikku, mis sai ka täide. Beriloz jäi trammi on lõpuks heatahtlik ning päästab Meistri ja alla ning Ivan sattus hullumajja, kus ta tutvus Margarita igavesse rahusse.
Sümfoonilisse muusikasse tõi Liszt uue zanri üheosaline sümfooniline poeem. Johannes Brahms : (1833-1897) Koolis sai noor Brahms kaasa huvi ajaloo, kujutava kunsti ja kirjanduse vastu, ta omandas väga hea klaverimänguoskuse ning põhiteadmised teooriast ja kompositsioonist. 16 aastaselt debüteeris Brahms pianistina ning esitas ka ühe oma loomingulise teaose. 19 aastaselt läks Brahms klaverisatjana kontserdile mööda Saksamaad, kus ta tutvusLiszt, Berilozi, Robert ja Clara Schumanniga. 1856-1862 elas ja töötas Brahms Hamburgis, kus uuris ja toimetas trükki vanade meistrite töid, tegutses dirigendina ja andis klaveritunde. Alates 1862. Aastast kuni elu lõpuni oli Brahms seotud Viiniga, siin lahenesid ka teda pidevalt jälitanud majanduslikud probleemid, ta võitis ruttu tuntuse, luues ühe meistriteose teise järel. Elu viimased 20 aastat oli Brahms Viini muusikaelu juhtfiguur, ta oli ka üks Viini heliloojate liidu asutajaid. Looming :
annaabi.ee 
