temperatuuriga 1.2 Eutrofeerumine ja fütoplanktoni muutused Suurenenud anorgaaniliste toiteainete sisaldus (eriti nitraatide ja fosfaatide suhe) viib fütoplanktoni koosluse ja biomassi muutusteni. Kuigi sellised toiteainete muutused on tavaliselt seotud inimese tegevusega, võivad need siiski esineda ka looduslikes protsessides. 2. Toitelisus jõgedes - efektid bentiliste vetikate biofilmile Bentiliste vetikate biofilmid domineerivad jõgedes ja sisaldavad erinevaid vetikarühmasid: rohevetikaid, sinivetikaid ja ränivetikaid. Biofilmi kooslus on mõjutatud: veevoolust, vee sügavusest, valgusreziimist, vee keemiast, toitelisusest (eutrofeerumine) ning reostusest. Nende näitajate mõjusid ränivetikatele on uuritud sest: neid leidub terve jõe ulatuses ränivetikad on jõgedes kõige suurem ja levinum vetikarühm, neid saab kiirelt ja lihtsalt koguda,
Zoobentos ulatub harilikult veekogu suurima sügavuseni. Zoobentos on taksonoomiliselt ja ökoloogiliselt koosseisult ülimalt mitmekesine, hõlmates loomi pea kõikidest selgrootute hõimkondadest ja klassidest Nektobentos hea ujumisvõimega selgrootud, kes aeg-ajalt lahkuvad veekogu põhjalt ja vahetavad pikemat või lühemat aega ujudes kohta Holobentilised organismid on bentilised kogu elutsükli jooksul Merobentilised organismid on bentilised vaid teatud arengujärkudel Bentiliste koosluste tüübid: 1 · Inbentos põhjasetete sees elavad organismid. · Epibentos põhjapealne bentos. Funktsionaalsed toitumisrühmad Kiskjad- toituvad teistest selgrootutest. Omnivoorid- toituvad nii surnud kui elavast orgaanilisest ainest (näiteks vähid). Kogujad: · filtreerides kogujad (või hõljumist toituja) karbid Kraapijad/grazers- kinnituvad veealusele taimedele, millest ühtlasi nad ka toituvad (teod)
Mudane 9 26,4 33 11 56 - - Gammarus pulex Savine 7 34,1 - 57 29 14 - Pisidium amnicum Turba- 2 17,5 - 100 - - - - mudane Bentiliste mikrovetikakoosluste nimetused olenevalt substraadist Kividel epiliitsed Liival epipsamsed Mudal epipeelsed Makrofüütidel epifüütsed Joonis 3. Luigelill (Butomus umbellatus), jõgitakjas (Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib
karbonaatide lahustumine (Joonis 3). Pealegi toimus ookeanivee hapestumine ja sedimentatsiooniline muutus: valged karbonaatsed setted asendusid punaste savidega. Samuti 3 ilmnes maailmamere põhja veekihtide anoksia, mille tõttu kohati puuduvad bioturbatsiooni jäljed. Joonis 3. Ca-Si geokeemilise tsükli muutus PETM-is (Kelly et al., 2010). PETM-i sündmus mõjutas ka faunat. Merelises keskkonnas toimus bentiliste foraminifeeride väljasuremine (BFE), mille jooksul kannatas 35-50% liikidest esimeste 10 kyr jooksul. Dinoflagelaadid, vastupidi, hakkasid globaalselt levima. Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid tänapäeva tüüpi imetajad (sealhulgas ka primaadid). Enne PETM-i sündmust imetajad olid väiksemad ja kergemad (Joonis 4), aga kohe pärast seda nende mõõtmed hakkasid kasvama. Joonis 4. PETM-i väike hobune (Ira Block photography). 4
19 iseloomulik roostike esinemine ta taimestik koosneb erinevatest soontaime kooslustest, kuid suurt tähtsust omavad ka mändvetika kooslused. Kaladest võivad seal elutseda ogalik, hink, särg, ahven (Internet 3). Laiad madalad abajad ja lahed on mereosad mida iseloomustavad madalad sügavused ning suhteline kaitstus lainetuse eest. (Internet 3)Selles elupaigatüübis esineb põhjasetete ning kasvupinnaste ulatuslik varieeruvus, samuti bentiliste koosluste selgesti väljenduv vööndilisus millele on omane suur looduslik mitmekesisus (Paal, 2000). Tunnusloomadeks on balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, ahven, säinas, viidikas, vimb. Taimedest leidub seal mitmeid mändvetika liike, meriheina, põisadadru ja ka harilikku pilliroogu (Internet 3). Karid on merepõhjast tunduvalt kõrgemale ulatuvad veealused või mõõnaga paljanduvad
Kammloomad - plankton Ctenophora · Eulimnoplankton - järveplankton Karikloomad - Scyphozoa. · Heleoplankton - tiigiplankton Hüdraloomad - Hydrozoa. · Potamoplankton - jõeplankton Meritünnikud e salbid - · Thaliaceae · Veeõitseng: Veemassiivis elavate · 3. Paljude bentiliste selgrootute planktonvetikate (tavaliselt 1 või (rõngusside, vääneljalaliste, mõne liigi) vohamine, mille sammalloomade, karpide ja tigude) tagajärjel vesi omandab vastsed. ebaloomuliku (roheka, pruuni või · punaka) värvuse. Ca 300 vetikaliiki · põhjustavad veeõitsengut
Teistel on algeliselt arenenud kopsud, see tähendab aga seda, et need kopsteod peavad vahel tõusma veepinnale, et hingata (sellised teod ronisid maismaale, kohanesid oludega, ja siis suundusid magevette). Kahepoolmelised molluskid (austrid ja rannakarbid). Austrile tuleb enne söömist peale panna sidrunihapet, sest see on talle põletav, söödavad on nad elusalt. Kõik organismid, kellel puuduv kitiinkest, tulid magevette otse merest (sammalloomad, käsnad). Bentiliste koorikloomade (jõevähk) kohta pole ühist arusaama, kuidas nad on jõkke sattunud. 1/5 kaladest on suundunud tagasi merre. Selle tõestus on seotud osmoosiga. Selliste kalade kehavedelikes sisalduv soolade hulk on väiksem (luutoesega kalad) Suurim erinevus on see, et järvedes puuduvad mõõna nähtused ja reeglina puuduvad hoovused. Magedas vees on vähe molluskeid, sest nad on filtertoidulised (püüavad kinni
annaabi.ee 
