müüdid, mõistatused, kõnekäänud, vanasõnad). Rahvaluule tõesus väljendub meie kommetes ja tavades. Tegemist on suure, hõlmamatu varandusega, mida tuleb koguda ja säilitada. 1. 19.saj keskel hakkasid eestalsed ise kirja panema 2. innukad eestvedajad Faehlmann ja Kreutzwald( hiljem Hurt) Rahvuskirjandus kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat, s.o kirjutatud sõnakunsti. Selle ajaloolise eksisteerimise põhiline vorm on rahvuskirjandus, mis aga ei välista avatust ning kontakte teiste rahvuskirjandustega. Eesti rahvuskirjanduse tekkimist valmistas ette sajanditepikkune aeg. Meie kultuuri alglätted ulatuvad kaugesse minevikku. Olulist osa eestlaste kultuuriloos on etendanud kokkupuuted germaani,balti,slaavi ja läänemeresoome hõimudega.
Ristikivi oli seotud ka vabariikliku vastupanuliikumisega nagu paljud selle aja kirjanikud. 1944.aastal läks aga olukord Soomes pingeliseks ning esimesel võimalusel sõitis Ristikivi Rootsi, uskudes, et kunagi pöördub ta tagasi oma kallile kodumaale. 4 Ristikivi elu paguluses. Ristikivi paguluskirjanduse algusperiood. Paguluses olles kirjutas mees peamiselt proosat ja belletristikat. Oma esimeste Rootsi-aastate lühijutud on kirjanik avaldanud sealsetes ajakirjades ,,Vabariiklane", ,,Välis-Eesti", ,,Kodukolle" ja ,,Sõna". Väga palju leidub nendes loomingutes filosofeerimist maailmavaatelistel teemadel ning usu sisendamine inimestesse, et veel ei ole kadunud kõik. Pagulasperioodi algust iseloomustavad kõige paremini teosed ,,Kõik, mis kunagi oli" ja ,,Ei juhtunud midagi", mis ilmusid aastatel 1946 ja 1947 Vadstenas. Teostes kujutatakse
Kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat. Põhiline vorm oli rahvuskirjandus(ühe rahva kirjandus). Maailmakirjandus koosneb kõikidest rahvuskirjanduste parimast osast, kuid on ka kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Ka eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest, kandes eneses nii rahvuslikult eripäraseid kui ka üldinimlikke tunnuseid. Eesti kirjanduslugu arvatakse, et juba 13. Sajandist, kuid siis olid kirjas vaid üksikud eesti isiku- ja kohanimed, juhuslikud sõnad ja lauseosad. niisugune kirjavara = vaid eestiaineline
annaabi.ee 
