aastal jälle oma endisesse polku. Lermontov saabus 1838. aastal Peterburi tagasi juba kirjanikuna, kes oli esinenud mitme ajakirja veergudel. Järgnesid kõige viljakamad loomisaastad, hoolimata päevakava alatasa tükeldavaist seltskondlikest ja teenistuskohustustest. Luuletajal tekkis uusi tutvusi kirjandusinimeste seas, laienes tutvusringkond. Tal olid väga sõbralikud suhted ühe tuntuma noore kriitiku Vissarion Belinskiga. Kuid oma kontaktides oli Lermontov Puskinist märksa suletum ja valivam. Ta suhtus üsna põlglikult seltskonna tühimeelsesse koorekihti ning too aristokraatlik koorekiht heitis Lermontovile nagu Puskinilegi oma vaenukinda. Ühel ballil tekkis Lermontovil tüli Prantsuse saadiku Barante'i pojaga. Selle põhjused pole tänini selgunud, kuid arvatakse, et Barante flirtis daamiga, kellesse Lermontov oli armunud ja kellele ta pühendas oma parimad lembeluuletused
VARVARA: Leidis ka aja tulla. MIHHAIL: Anna see minu kätte. (Annab kohvri ühe teenija kätte, kes selle majja viib.) BELINSKI: Ma teadsin, et see nii läheb. 25 (Õed, v.a. Varenka, piiluvad vargsi aknast õue.) ALEKSANDRA: Ta tundub kuidagi veider. LJUBOV: Aga... ma tunnen teda, ta käis filosoofilises ringis. MIHHAIL: (koos Belinskiga sisenedes) See on Belinski, ta jäi hobuvankrist maha. (Belinski on kahekümne viie aastane, mitte pikk, aga kühmus, sissevajunud rinnakorvi ja esile ulatuva abaluuga, kahvatu näo ja kurnatud ilmega. Heledad juuksed langevad üle kõrvale pööratud silmade.) ALEKSANDER: Mina olen Mihhaili isa. BELINSKI: Belinski. ALEKSANDER: Tulge sisse, võtke istet! MIHHAIL: Istu sinna! Aleksandra kõrvale.
hoidma. Ülikooli ta sisse ei saanud, vaid käis kohal vabakuulajana. Ta kirjutas rahateenimiseks vodeville, pilkelugusid. 1840. aastal andis ta välja oma esimese luulekogu ,,Unelmad ja helid", millel aga menu ei olnud ja mille ta ise müügist korjas ning hävitas. Nekrassov tegi igasuguseid töid, ta kannatas alatoitluse all ja pidi elama seal, kus juhtus. Peterburi teine elu jättis temasse ning ta loomingusse igavese jälje. 1842. aastal kohtus Nekrassov Belinskiga ning neist said sõbrad. Belinski soovitas N-l kirjutada lugu Peterburi raskest elust. Seda ta tegigi, kuid ta lugu avaldati ainult ,,Peterburi füsioloogias". Belinski tegi ettepaneku, et ta hakkaks kirjutama samadel teemadel, naturaalse koolkonna järgimisel ka luulet. Iseloomulik tekst on luuletus ,,Kodupaik". Viha isa vastu kasvatas ka Nekrassovi viha aadelkonna vastu üldiselt, tema protest oli sihitud kogu selle korra vastu tervikuna.
annaabi.ee 
