Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma. Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva "loona" kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas, sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses.
Ta nägi naist ja armus koheselt. Ta muutis end vaeseks, kõigile teenritele, kes temaga kaasa olid tulnud, ütles ta, et käitugu nad, nagu ei teaks nad teda. See kõik selle nimel, et naisega kohtuda. Nimelt plaan oli selles, et ta läheb Beatrice mehe teenriks, tal oli ju neid palju, ja A. nägi teenri kohta tegelikult väga kena välja. Nii oligi...ta töötas seal ustavalt teenrina, puutudes tihedalt kokku Beatricega. Nad mängisid koos malet, ja A. lasi kogu aeg Beatricel võita. Ta meeldis Beatricele. A. aga otsustas nüüd Beatricele oma tunnetest rääkida. Ta tegi seda. Keegi polnud aga Beatricele veel nii ilusasti oma tunnetest rääkinud, talle meeldis noormees. Nad leppisid kokku, et kohtuvad juba tol ööl ja avaldavad armastust, kuna A. peab oma valu saama kuidagi tasutud. Lepiti kokku, et A. tuleb öösel B. voodipoole juurde. Egano aga oli ka kodus, sõi ära ja läks magama, A. tuli kokkulepitud ajal B. juurde. Ta haaras kõvasti A
hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma. Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva "loona" kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas, sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses.
annaabi.ee 
