klaverikäike taustal. Teine laul, mis salvestati, oli ansambli hümniks - ,,Nii vaikseks kõik on jäänud", kus Urmas Alender mängis kitarris emotsionaalseid käike. Esimesse stabiilsemasse koosseisu alates 1972. aastast kuulusid Urmas Alender solistina, Andrus Vaht trummarina, Rein Rannap pianistina, Andres Põldroo kitarristina ja Tiit Haagma bassistina. See koosseis lindistas ühe laulu - ,,Rukkilõikus", kus leiduvad Haagma head bassipartiid. Samuti oli see viimane lugu Rujas Põldroo jaoks, kuna ta asendati parema kitarristi, Jaanus Nõgistoga. Sellest alates valmis esimene ,,klassikaline" Ruja koosseis, mis salvestas laule ja esines kaks aastat järjest. Samuti valmis peale seda kuulajaskonnale progressiivset klassikat, nagu näiteks ,,Õhtunägemus" ja ,,Auruvedur". Nendes palades kuuleb Andrus Vahu agressiivseid trumme, loomingulist bassipartiid Tiit Haagma poolt, klassikalisi kitarrikäike Jaanus Nõgistelt, imekiiret
madalamal kui elektrikitarri neli viimast keelt. Basskitarri nooti märgitakse bassivõtmes ning oktav kõrgemal tegelikust kõlast, et vältida lisajoonte kasutamist noodijoonestikul. Samuti nagu elektrikitarr, ühendatakse ka basskitarr võimendisse ning valjuhääldisse live esinemiste ajal. 1960-ndatest aastatest alates on basskitarr suurel määral asendanud kontrabassi muusikas bassi- ning rütmiinstrumendina. Kui bassipartiid varieeruvad bassisti ja muusikastiili tõttu väga palju, siis bass täidab ikkagi sarnast rolli enamikes muusikastiilides: bass ühendab harmoonilise raamistiku ja seab rütmi. Basskitarri kasutatakse paljudes muusikastiilides nagu näiteks: rokk, metal, pop, punk, kantri, reggae, gospel, bluus ja dzäss. Seda kasutatakse sooloinstrumendina muusikazanrites nagu: dzäss, fusion, latin, funk ning mõnedes roki ja metal'i alamstiilides. 1930-1939
Loomulikult kuuluvad meloodia juurde ka saatehääled (harmoonia). (Tegemist ei ole ühehäälse muusikaga!) Tähtsal kohal oli ka bassihääl, mis oli hästi eristatav ja kulges sageli motoorses ehk korduvas rütmis. Barokiajastu tüüpilist bassi- ja harmooniasaadet kutsutakse basso countinuo`ks ehk generaalbassiks. (Mõiste basso countinuo – it.k. katkematu bass – tähistab barokkmuusika harmoonia saadet, kus vähemalt üks pill mängib bassipartiid ja teised harmooniat. Bassimeloodia kirjutas helilooja täpselt välja ja lisas nootidele numbrid. Need tähistasid vajalikku akordi, ent jätsid esitajale ka improvisatsioonivabaduse. Sellise kirjaviisi tõttu nimetatakse basso countinuo`t ka nummerdatud bassiks. Basso countinua ehk generaalbass kuulus mistahes esituskoosseisude juurde ja oli ajastule nii tüüpiline, et barokki kutsutakse sageli ka generaalbassi ajastuks.) Muusikasse tuli kontsertstiil. Varasem, renessansi muusika polnud
Jacksoni mälestusteenistuse teleülekannet 2,5 miljardit inimest. Jacksoni Muusika ainestik ja žanrid Erinevalt paljudest teistest artistidest ei kirjutanud Jackson oma laule paberile. Ta laulis helisalvestile, kusjuures laulusõnad olid tal peas. Mitmes laulus, nagu "Billie Jean", "Who Is It" ja "Tabloid Junkie", Jackson beatboxis, jäljendades nii suu abil muusikainstrumentide kõla ja erinevaid helisid. Jacksoni meelest oli kergem trummi- või bassipartiid jäljendada, kui instrumenti ennast mängida. Mitmed kriitikud on öelnud, et Jacksoni eriline hääl võimaldas iga instrumendi kõla veenvalt jäljendada. Veebiväljaande Allmusic ajakirjanik Steve Huey nentis, et Jacksoni mitmekülgsus võimaldas tal oma soolokarjääri jooksul eksperimenteerida erinevate teemade ja žanritega. Michael Jacksoni välja antud plaadid "Got to Be There" (1972) "Ben" (1972) "Music & Me" (1973) "Forever, Michael" (1975)
Diana Ross oli seda efekti mitmes oma The Supremesiga salvestatud laulus kasutanud. Muusika ainestik ja zanrid Erinevalt mitmetest teistest artistidest ei kirjutanud Jackson oma laule paberile. Ta laulis helisalvestile, kusjuures laulusõnad olid tal peas.Mitmetes lauludes, nagu "Billie Jean", "Who Is It" ja "Tabloid Junkie", Jackson beatboxis, jäljendades nii suu abil muusikainstrumentide kõla ja erinevaid helisid. Jacksoni meelest oli kergem trummi- või bassipartiid jäljendada, kui instrumenti ennast mängida. Mitmed kriitikud on öelnud, et Jacksoni eriline hääl võimaldas iga instrumendi kõla veenvalt jäljendada. Veebiväljaande Allmusic ajakirjanik Steve Huey nentis, et Jacksoni mitmekülgsus võimaldas tal oma soolokarjääri jooksul eksperimenteerida erinevate teemade ja zanritega. Huey sõnul oli "Thriller" "Off the Wall'i" edasiarendus, kus tantsu- ja rokipalad olid agressiivsemad,
annaabi.ee 
