1939 EELK esindaja Vabariigi Ringhäälingus. Tegi kaastööd ajalehtedele ning ajakirjadele "Akadeemia", "ERK" ja "Usuteaduslik Ajakiri". Kirjutas aktuaalsetes küsimustes ajalehtedele ("Päevaleht" jne.) kaastöid. Tema tähtsamad teosed on: "Jutlus kui teoloogiline probleem", mis valmis 1957. aastal , "Evangeelse eetose alused" 1/4 valmimisaasta on 1958, Galaatia kirja kommentaar "Armusônum galaatlastele" (1958), "Filosoofia ajalugu" 1-4, Matteuse evangeeliumi kommentaar 1-3 (1963), K. Barthi "Kiriklik dogmaatika" kokkuvôte (1964, trükis 1994), jutlusekogu "Meie eest" (1964), kasuaaliatekogu "Elusõna igavene" (1972), kaheköiteline "Teoloogia sõnaraamat", 1967. aastast alates koostatud ligi 60 "Teoloogilist Kogumikku", paarkümmend tõlkeraamatut ja õpikut, "Evangeelse eetika alused" (2003). Elmar sai erinevaid aumärke, nendeks olid: 1980. aastal Usuteaduse Instituudi otsusega antud teenete Eesti teoloogilise teaduse edendamises ja Kristuse
Inimese poolt loodud hakkavad nad (kunst jne) oma elu elama. Ei usu inimese lõplikku vabanemisse. M.Weber (1864-1920) Sotsioloogia rajaja, kultuuriajaloolane (Weberi sõnul). Religioon, majandus, õigus ja võimusotsioloogias teostanud ennast. Vaevas küsimus Lääne ühiskonna käekäigust. Kirjutas 1905 ,,Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" , 1898-1903 vaimne kokkukukkumine, 1904-1955 kirjutas oma tuntumad teosed. Weberi mõju antropoloogiale algas alles pärat II ilmasõda, nt Barthi ja Geertzi töödes. Sajandivahetusel oli aga olulisemaks Durkheimi mõju, kes oma töödega heitis negatiivset valgust evolutsionistlike antropoloogide tegevusele. Weberit huvitas üle kõige võimu mõistmine. 'Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim' Raamatus otsitakse vastuseid, miks kapitalism sündis lääne maailmas. Otsustavaks loeb sisemisi tegureid. Töö religiooni välja kujunemine tema arvates sellest tingitult. Weber keskendub võimu individuaalsetele omadustele
· Kirjutatavd tekstid Vastandades neile kirjutatavad tekste, kus on palju tähendusi, nende omavaheline mängi, on meile lahti. Tekstide autorite asemel on üleskirjutajad, kes võtavad vastu meie ümber hõljuvas semiofääris liikuvaid tähenduste voogusid. Lasevad neid enesest läbi ja tulemus on tekst, mis ei ole tekkimise hetkel veel valmis. On ka opsitsioon ka klassika ja radikaalse kaasaegse kirjutamise viis vahel. Varsti pärast Barthi väidete sõnastamist on hakatud samamoodi lähenema ka vandele tekstidele. Kanoolised tekstid ongi sellepärast kanoonilised, et iga uus põlvkond suudab neid uuesti lugeda, omistada uusi tähendusi. Enam ei ole palju peale hakata strukturalistikliku tõdemusega, et teksti sees on struktuur, mis on vaja üles leida sellesk, et tekstist õigesti aru saada. Ja kõik mis struktuuri juurde ei kuulu on lärm. Tundub, et lärm on
annaabi.ee 
