Alustati Venemaal kehtivate seaduste kodifitseerimist. Aleksandri abilistena astusid üles tema sõbrad nooruspäevilt Kotsubei, Novosiltsev, Speranski jt. Aleksander II- Aleksander oli noorest peale veendunud, et reforme on vaja, Krimmi sõda vaid rõhutas seda. Tema aega nimetatud Aleksander II reformide ajastuks: · 1861 pärisorjuse kaotamine; · üldine sõjaväekohustusele; · haridusreform; · aadli eesõiguste kaotamine, võisida aga hakata äri ajama, mida mõned baltisaksad kohe tegid. · Samal perioodil suurem loominguvabadus kirjanduses ja kunstis; tekkis arvamuste paljusus, välisteadlasi tuli sisse jms. Reformid lõppesid 1874, millele järgnes seisak, põhjused isiklikud: Aleksandri elu oli hädaohus pidevalt - atendaadi katsed. Hakkas arvama, et ühiskonda tuleb suukorvistada hoopis. Oli mitmenaisepidaja, kuna võõrandus esimesest. Aleksander III.
Tõnisson ametlikult esimese legaalse eesti poliitilise partei Eesti Rahvameelse Eduerakonna. Lõhenenud Eesti sotsiaaldemokraadid moodustasid(osa neist) Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse, mille üks juhte oli Peeter Speek. VSDTP'sse jäänute tsentristide- juhtkujudeks olid sellal Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann. Sellisel äreval olukorral hakkasid baltisaksa rüütelkonnad otsima kompromisseivõimalusi eestlastega, kuid eestlased nõudsid rohkem, kui baltisaksad pakkuda suutsid. 27-29.nov toimus J.Tõnissoni eestvedamisel Tartus ülemaaline rahvaasemikkude koosolek. Kokku tuli umbes 800 inimest, vastupidiselt J.Tõnissoni plaanidele, valiti radikaalidest liikmete poolt koosoleku juhatajaks Jaan Teemant. Koosolek jagunes kaheks pooleks ja pooled nõustusid vaid selles, et venestamine tuleb lõpetada. Mõõdukad parempoolsed(J.Tõnissoni pooldajad) leidsid et Venemaal tuleb kehtestada konstitutsiooniline monarhia ja valida demokraatlik rahvaesindus.
Kui hakkasid uurima Eesti-Läti uurijad nimetati seda lihtsalt Eesti keskajaks. Samas ka 1227 ei lõppenud tegevus vaid Henriku kroonika. Võiks viia algusperioodi isegi ettepoole. Nagu polnud keskaega, polnud Eestit. Liivimaa moodustas terviku, eraldi käsitlus mõttetu. Käibel nimi Alt- Livland, et eristada hilisemast kubermangust, seepärast võib tegelikult selle Vana ära jätta. Liivimaa tähendus esialgu liivlaste asuala, vallutuste laienedes laienes ka nimi. Baltisaksad uurisid peamiselt niisiis poliitilist ajalugu. Eesti-Läti rõhutas selle käsitluse ühekülgsust – ei arvesta rahvusi. Sellest tundsid saksad veidi solvumist ning 1930. aastail vastupanuks rõhutati saksa volksgesichtes koloniaalmaad. Eestlaste-lätlaste vähe mainimine mitte etniline probleem vaid sotsiaalne. Baltisaksad leidsid, et keskaeg oli nende kuldaeg, kus nad olid iseseisvad. Vallutamist ei pidanud õigustama, sest tegu paganate ja metslastega
annaabi.ee 
