Romantism On valdav Euroopas. Romantism on väga vastuoluline nähtus, üheltpoolt võideldakse romantistlike ideede nimel, samas ollakse skeptiline, esile tõuseb tundlikkus. Romantismi meelisteemad: armastus, öökultus, surm kui pääsemine, surm kui kannatuste kulminatsioon, loodus (mets ja meri). Heliloojate mõtteviis muutus, see on poeetiline, toetub tunnetele. 19. saj eksisteerivad kõrvuti erinevad suunad: Kirikumuusika, Suurte kontsertsaalide muusika, Salongimuusika, Ooper, Ballisaalide muusika. Uuendused: Vormiline mõtlemine( Vormide piirid laienevad, avarnevad ja hägustuvad. Toimub klassikalise vormi vabatõlgendamine. Harmoonia Rikastatakse kõrgenduste ja madaldustega, mida ei lahendata ja tekitab pingeid. Rütm Muutub vaheldusrikkamaks, kasutatakse punkteeritud rütme. Tempo Armastati suuri äärmusi, väikseid laiendusi. Dünaamika Kontrasti printsiip, äärmiselt nüanssiderikas. Huvi vana muusika vastu
,,Leinasümfoonias" (nr 44) ja ,,Lahkumissümfoonias" (nr 45). Romantilisi jooni on ka Mozarti ooperis ,,Don Giovanni" finaalis, kus kohtumõistmisesse sekkub müstiline koor teispoolsusest. Beethoveni hilist loomingut on tervikuna nimetatud romantiliseks, kuigi vormi osas jäi ta truuks klassikalistele tasakaalustatud struktuuridele. 19.sajandi muusikas eksisteerisid kõrvuti väga erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper, kirikikumuusika, salongimuusika, ballisaalide tantsumuusika Uuendused Vormiline mõtlemine jäi 19. sajandil samaks, kuid vormiosade piirid avardusid ja hägustati. Haydnil ja Mozardil olid üleminekud ühelt struktuuriosalt teisele selgelt välja kuulda, romantilises muusikas aga on piire raske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke. Seetõttu pikenesid ka meloodiad, mis tundusid oma arendustes lõputud. Tung piirangutest kammitsemata väljenduse poole tõi kaasa klassikaliste vormiskeemide vaba
Eesti vanemale rahvatantsule on iseloomulik vaoshoitus ja väärikus, kus puuduvad suured hüpped, käte- jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus ja puusade liikumine. Vanem tantsumuusika on rõõmsakõlaline ja sageli kolmeosalises taktimõõdus. Voor- ja sõõrtantsudes liiguvad tantsijad üksteise taga reas või kinnises ringis. 18.-19. sajandi vahetusel levis liikumine üksteise järel paarides (paariskolonntantsud), selle eeskujuks võis olla Euroopa ballisaalide polonees pidulik rongkäik peo algul. Voor- ja sõõrtantsud on nn avatud vormiga, kus osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise hetk on vaba. Hästi on tuntud osavust nõudev ristpulkade tants, kus risti pandud kepikeste või õlekõrte vahel tantsiti eriliste, keerukalt järjestatud hüpetega. Seda tantsu võisid tantsida nii mehed kui naised. Uuem rahvatants 19. sajandi keskpaigast Eestis kodunema hakanud Euroopa rahvaste tantsuvara
Voor- ja sõõrtantse esitatakse hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris). Voor- ja sõõrtantsud kuuluvad vanimate tantsude hulka. Nende seas on uuemaks kihistuseks paariskolonntantsud, kus liigutakse üksteise taga paaridena. Need tantsud olid Eestis levinud 18.19. sajandi vahetusel ning meenutasid Euroopa ballisaalide poloneesi - pidulikku rongkäiku peo algul. Aeg-ajalt eemaldusid read üksteisest, tegid käteväravaid jm, järgides esimest paari. Akrobaatilised ja imiteerivad tantsudÜks iidseid tantsu tekke põhjusi oli inimese vajadus teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks, eriti sõja ja jahiretke eel. Niisugused on enamasti akrobaatilised tantsud. Paljudel puhkudel ei puudu neilgi maagiline mõte. Eestis on sääraseid tantse vähe säilinud
annaabi.ee 
