seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis
varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana,
Rannaloodus ja merepildid on tema luules eluvärskelt nähtud ja osa tema armastuslaule ei hooli 1940ndate esteetilistest arusaamadest. Luulekogus „Mere ja taeva vahel“ ja pärast seda loodutes muutub ta kirjutusviis süngemaks, käsitlus indiviidikesksemaks, hakkab sallima hellalt intiimseid või traagilisi toone. Luuletus „Kuidas kalamehed elavad“ esindab tema luule laululisuse alge üht olulisemat saavutust. Mõtisklev-humoristlik nimiluuletus „Mere ja taeva vahel“ on ballaadilise omapärast arendusvõimalust. Luulekogud: „Karm noorus“, „Tormi Poeg“, „Järvesuu poiste brigaad“, „Poeem Stalinile“, „Mina – kommunistlik noor“, „Merelaulud. Tormipoeg“, „Õhtu Nekrassoviga“, „Valus valgus“, „Kümme luuletust“. D. Vaarandi I luuletus ilmus 1936. Debüütkogu „Põleva laotuse all“ paistis silma isamaa-armastuse ja koduigatsuse isikupärase käsitlusviisi poolest
annaabi.ee 
