Ciaralli, A. 2007, lk 67) 4 sajandit hiljem tugineti õigusallikale moodsa Saksamaa tsiviilseaduse loomisel. 20. sajandil kasutati koodeksit Jaapani õiguse loomisel. Kas õigus muutub või on järjepidev? Mõndades Euroopa riikides, näiteks Saksamaal, muutub õigussüsteem pidevalt. samas teised on tuntud traditsioonilisuse poolest. 1500. aastal adapteeris Saksamaa Rooma õiguse. Rooma õigust hakati õpetama ülikoolides ja kohtunikud pidid hakkama kohtuotsuseid tegema Balduse ja Bartoluse nõuannete järgi. Samas säilis mitmel viisil ka vana rahvuslik traditsioon ja ,,rahvas oli üldiselt konstitutsioonile vastu" (Caenegem 2004, lk 7) . Eriti oli vastupanu võimalik täheldada Saksimaal (Sachsen). Kui uus õigus oli 19. sajandil ülejäänud Saksamaal enda populaarsuse tipul, siis Saksimaa jäi siiski kindlaks enda tsiviilkoodile. Prantsusmaal toimus Revolutsiooni käigus sarnane sündmus. Kuni 17. sajandini olid
protsessinormide puudulikkus, absolutism. Corpus iuris civilis oli populaarne, sest lisaks sisule ja selle arendamisvõimalusele meeldis ta ka valitsejatele, tunnustas keisrivõimu, oli vastuoluline (kõik võisid oma nõudmiste motiveerimiseks kasutada, kes vähegi oskasid seda lugeda). Vana retseptsioon oli edutu (Barbarossa & corpus iuris civilis). Uue laine tõid saksa juristid, kes olid Itaalias õppinud F. Accursio (glossa magna), postglossaatorite Bartoluse ja Balduse järgi. 1495. aastal loodi Riigikohus Saksamaal, see lähtud rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Saksa tavad asendusid rooma õigusega. Kuulsaim kodifikatsioon retseptsiooniajast: Constitutio Criminalis Carolina – rooma ja saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus (16 saj). Kodifikatsioonide ajastu algul hakkasid just Põhjamaade monarhid juriidilist maastikku ühtlustama ja oma positsioone kindlustama. 17. sajandil loodi Danske ja Norske lov (Kristian V), 18
protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon (Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks. Nn. pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Nende stuudiumi põhiliseks allikaks oli algul Francesco Accursio (surn. 1263) glossa magna või ordinaria, hiljem postglossaatorite Bartoluse (surn. 1357) ja Balduse (surn. 1400) tööd. Bartolus ja Baldus on ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad. Saksamaal asuti peale õpingute lõpetamist tööle valitsusametnikena, kohtunikena ja mujal. Koolitatud ja haritud juristidena oskasid nad omandatu praktilises tegevuses ellu viia. Nii juhindus Saksamaal 1495.a. loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn. ühtsest õigusest, s.t. rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Tõsi, algul oli rooma õigusel subsidiaarne tähendus, sest eelistati saksa tavasid
annaabi.ee 
