" Bahtin rõhutab tähenduste paljususe teket keel on miski mida ei saa suruda kindlatesse raamidesse, isegi etteantud teksti võime sisse panna mõttelise iroonia. Juriidiline, matemaatiline keel püüab võimalikult vähe ruumi jätta mänglevaks kasutuseks ja vaidlustuseks, kuna need jõud on alati vastastikkuses seoses, ei saa neid siiski päris ära kaotada. Nt seadustel on alati ,,suurem" sisu kui pealtnäha, seega täielik monologiseerimine ei ole võimalik. Kristeva lähenemine Bahtinile on mõnevõrra erinev. Tekstid ühilduvad ühtsesse kultuuritekstide võrgustikku, kõik maailmatekstid on omavahel ühendatud. Väidab, et ongi ainult intertekstuaalsus ja omavahelised seosed. Tema jaoks on tekst pigem stiihia, maailma muutev jõud mida ei ole võimalik ära tarbida. Kuid Kristeva jaoks kaovad ära kultuurilised momendid kuidas teksti kasutatakse. Intertekstuaalsus kirjandusteoses viitamine teistele kirjandusteostele, ühe teksti(osa)
arendada tuginedes poeetilisele loogikale, kus pidevuse jõud oleks intervallis 0-2, jätkuvus, milles 0 näitab (denotes) ja 1st hüpatakse lihtsalt üle. 1 all mõtleb Kristeva sotsiaalseid, psüühilisi jne. “keeldusid” (Jumal, seadus, definitsioon). Realistlik kirjandus kuulub kirjeldava narratiivsuse alla ja on monoloogiline, intervallis 0-1. 0-2 poeetilise loogika saavutab vaid karneval. Bahtini sõnade klassifikatsioon (vt. selle kohta Toropi järelsõna Bahtinile, lk. 288-289; Kristeva midagi olulist ei lisa). Denotatiivsete sõnade sisedialoog. Kirjutamine kui jälg dialoogist enesega (teisega), kirjaniku distantsist iseendast. Jutustus on jutustuse subjekti (S) ja adressaadi (A) dialoog. Adressaat omakorda kahene: tähistaja subjekti suhtes (A1) ja tähistatav jutustuse subjekti ja adressaadi suhtes (A2). Need kaks moodustavad koodsüsteemi. Kirjanik on jutustuse subjekt, kes transformeeritakse tema hõlmamisel narratiivi
muinasjuttude kataloogi. tal on 31 minasjutu tüüpi. frye ambitsioon oli siiski jõulisem. mihhail bahtin bahtin on kirjeldanud paljusid asju enne barthes'i aga see ei jõudnud kuhugi suur osa bahtini tekstidest ei ilmunud bahtini nime all, vaid volosinovi nime all. oli ka teisi variisikuid kelle kaudu ta avaldas. põhiküsimus : kuidas millestki aru saada. on kahte sorti teadus : loodusteadused aj vaimuteadused. loodusteadused tegelevad faktidega, arusaamisega tegelevad vaimuteadused. bahtinile ei lähe üldse korda abstraktsioonid, ta uuris inimesed istina ja pravda istina põhineb faktil 2x2=4 pravda võib olla isiklik, mul on oma tõde. oma istinat ei saa mul olla. bahtini huvitas tõde kui midagi isiklikku, interpersonaalse suhtluse kaudu avalduv ja see ongi arusaamine. seega, mis toimub inimeste vahelistes suhetes? dialoogilisus. bahtin kritiseeris saussure'i loogikat, me ei pea kindlaks tegema raudselt toimivaid struktuure, me peame jälgima kuidas inimesed suhtlevad.
annaabi.ee 
