valgus, elu, surm, isiklik vabadus, saatus) ning pateetilisus ja heroilisus. Tal ei ole ühtegi lõbusat lugu. 1. Sümfooniad. Nende juurde jõudis 30. eluaasta paiku. Sajandi esinduslikem muusikazanr. Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Beethovenil oli 9 sümfooniat. 5. sümfoonia on ,,Saatusesümfoonia" ja Beethoveni lemmik. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides. 9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis, kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel ,,Ood rõõmule", mis on nüüd Euroopa liidu hümn. Sümfoonia kestab 70 minutit. 2. Klaverimuusika. Suurem osa instrumentaalmuusikast on kirjutatud klaverile.
sümfooniate vahelist seotust. Hakkavad hägustuma vormiosade piirid, töötluslikkus ei piirdu ainult töötlusega, vaid kandub ka teistesse vormiosadesse. 5. sümfoonia (1807, `Saatusesümfoonia`), Beethoveni lemmiksümfoonia on tema heroilise sümfonismi tipp. See on ka parim näide teose temaatilisest terviklikkusest ning sellest tingitud ühtsest kulgemisest teose alguseni lõpuni. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides. 9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis, kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel `Ood rõõmule`. Sümfoonia kestab 70 minutit, olles seega peaaegu kaks korda pikem kui ülejäänud Beethoveni sümfooniad. Teose põhiidee on saatuse ja rõõmu kujundite vastandamine
olla aluseks erinevatele teemadele, suurendades nii sümfooniate vahelist seotust. Hakkavad hägustuma vormiosade piirid, töötluslikkus ei piirdu ainult töötlusega, vaid kandub ka teistesse vormiosadesse. 5. sümfoonia (1807, `Saatusesümfoonia`), Beethoveni lemmiksümfoonia on tema heroilise sümfonismi tipp. See on ka parim näide teose temaatilisest terviklikkusest ning sellest tingitud ühtsest kulgemisest teose alguseni lõpuni. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides. 9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis, kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel `Ood rõõmule`. Sümfoonia kestab 70 minutit, olles seega peaaegu kaks korda pikem kui ülejäänud Beethoveni sümfooniad. Teose põhiidee on saatuse ja rõõmu kujundite vastandamine
sümfooniate vahelist seotust. Hakkavad hägustuma vormiosade piirid, töötluslikkus ei piirdu ainult töötlusega, vaid kandub ka teistesse vormiosadesse. 5. sümfoonia (1807, `Saatusesümfoonia`), Beethoveni lemmiksümfoonia on tema heroilise sümfonismi tipp. See on ka parim näide teose temaatilisest terviklikkusest ning sellest tingitud ühtsest kulgemisest teose alguseni lõpuni. Kogu sümfoonia temaatilise materjali aluseks on teose avataktides kõlav nn saatuse koputuse kujund, mis läbib kõiki osi kõige erinevamates variantides. 9. sümfooniat (1825) võib pidada Beethoveni elutöö kokkuvõtteks. Selle teose kulminatsioon saabub finaalis, kus orkestrile lisanduvad nii koor kui ka solistid; tekst põhineb Fr. Schilleri teosel `Ood rõõmule`. Sümfoonia kestab 70 minutit, olles seega peaaegu kaks korda pikem kui ülejäänud Beethoveni sümfooniad. Teose põhiidee on saatuse ja rõõmu kujundite vastandamine. Viimaste
sümfoonia (1925), millega äratas muusikaringkondades kohe suurt tähelepanu. 1927. aastal kõlas teos Berliinis, 1928. aastal Philadelphias ning 1931. aastal New Yorgis. Sümfooniad Šostakovitš kirjutas 15 sümfooniat. 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937) märgib Šostakovitši loomingus üleminekut varaselt loomeperioodilt keskmisse perioodi. Eriline roll on 5. sümfoonias rütmil. Teravalt punkteeritud rütmifiguurid koos kromatismide ja suurte hüpetega ilmnevad juba esimese osa avataktides, lühikeses kaanonilaadses epigraafis, mille ärevad intonatsioonid on Šostakovitši loomingulisele käekirjale väga iseloomulikud. Teose üldistusjõud avaneb kolmandas osas, mis oma lüüriliste intonatsioonidega on ühtlasi ka sümfoonia muusikaliste konfliktide filosoofiline lahendus. 5. sümfoonia kujundimaailm on küllaltki mitmekihiline. Seetõttu sai sümfoonia pärast esiettekannet vastakate hinnangute osaliseks, sest teose ülesehituse
annaabi.ee 
