tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest. 1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema. Samas on selle kogu novellid pessimistlikud. Need omadused avaldusid juba avanovellis « Androgüüni päev », mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Peategelane on meesnaine. Kõrgperioodi novelle ühendab traagilise inimelu ja mõistetamatu saatuse kujund. Antakse erinevaid kujutluspilte, mis vihjavad sellele saatusele. Inimene põgeneb, kuid tõelist vabadust ei saavuta. Ta tapab oma inimliku hinge, põgenedes teise inimese ning lõpuks sureb ise füüsiliselt. On kujutatud ka võitlust loodusjõudude ja hiiglaslike olenditega. Näiteks novellis « Maailma lõpus ».
põhiomadus. Novell ,,Popi ja Huhuu" koer Popi väljendab inimese orjameelsust, ahv Huhuu aga ebainimlikkust. · ,,Raskuse vaim" mingil määral ekspressionistlik, sest kujutab inimest suhtes talle vaenuliku maailmaga. Novell ,,Inimese vari" näitab inimese kannatusi sõja ajal. · ,,Hingede rändamine", mille novellides võib leida idamaise usufilosoofia mõju (taassünd), samas on nad pessimistlikud. Need omadused väljenduvad juba avanovellis ,,Androgüüni päev", mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Uusrealism: romaan ,,Väike Illimar", peategelaseks poiss kelle prototüübiks peetakse autorit ennast, paljuski põhineb see raamat kirjaniku mälestusel Ahja mõisast. Seetõttu on ta vastandiks eelnevatele teostele oma positiivsusega. Tuglas tõi eesti kirjandusse kunstilise reisikirja. ,,Teekond Hispaania". Kirjutas lisaks memuaare ja lühikesi proosapalu: marginaale.
Eeskujudeks on nt Umberto Eco romaanid, Foucault' ,,Pendel". Sellist tüüpi mõtlemine saavutab oma tiheduse ja kõrgpunkti juutide kabalas. Siin on oluline, et sõna on rohkem kui sõna. Sõnas on tuli, jõud, energia, midagi sellist, mis loob erinevust maailmaga. See ei ole semiootiline suhe. Ehlvesti tegelaste maailma tõlgendusprotsessis on eriline see ,et väga paljudel juhtudel kogu see tõlgendus luhtub. See tähendab, et tõlgendatakse valesti seda teksti. Nt ,,Päkapikk kirjutab" avanovellis. Selle tõlgendamisega sllist tüüpi tegelaste puhul kaasneb alati ka teatud obsessioon või kinnismõte. Neil on silme ees ainult üks siht, vajadus lahendad mingi ülesanne. See pole rahulik, akadeemiline kulgemine raamatute maailmas, vaid märgatavalt närvilisem ekistentsi enda proovile panek. Siia tõmmatakse kogu elu. Nendele Ehlvesti novellidele on laiemalt iseloomulik pürgimine kas siis mingi abstraktse
annaabi.ee 
