Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik.
hobuse eellased tõelisteks rohusööjateks, nende jalgadel vähenes varvaste arv, kuni jäi alles üks, mida otsast kaitseb kabi. Miotseenis hakkasid Põhja-Ameerikas metsad asenduma avarate rohu- maadega. Uue keskkonnaga kohanemise tulemusena muutusid hobuse eellased pikajalgsemateks, nad suutsid karjamaade otsinguil palju ringi liikuda ja kiiresti kiskjate eest põgeneda. Esimene tõeline rohusööja oli merükhippus-üleminekuvorm metsaelult avamaastikule. Tema keskmised varbad pikenesid nii, et kiirel jooksul ei puutunud teised varbad vastu maad. Pliohippus oli esi- mene, kel oli jalgadel vaid üks varvas. Plesiohippus (ilmus u. 2 miljonit aastat tagasi), siirdus Põhja-Ameerikast Euroopasse, kus tõrjus välja hipparioni, samal ajal hääbusid Põhja-Ameerikas hobuse nn. kõrvalliinid, plesiohippusest aga kujunes tänapäeva hobune. Igal maal on oma hobusetõug Indias on polo poni, Lõuna-Aafrika Vabariigis basuuto poni ja
tohiks. Uurimused näitavad, et aknapiirkonnad on kohad, kus kontsentreerunud loodusliku energia mõjul juhtub palju pealtnäha paranormaalseid nähtusi, mida seostatakse UFO-de ja muude nähtustega. Kosmosetulnukad Keravälk Üks kohutavaim nähtus, mis meile taevast kaela langeda võib on keravälk. See võib olla tennisepalli kuni korvpalli suurune ergav mass, mis kestab paarist sekundist mõne minutini. Keravälk ilmub äkitselt kas avamaastikule või hoonetesse, vahel hõljub see sisisedes või visisedes ning kaob võimsa energialahvatusega. Keravälk ei pruugi alati ilmuda äikesetormide ajal. Inimesed ajavad sageli keravälgu UFO-de kaela. UFO UFO (unidentified flying objects) tähendab tundmatut lennuobjekti, mille alla liigitatakse kõik esmapilgul mõistmatud lendavad objektid. UFO ei tähenda tulnukate kosmoselaeva ega pole sünonüümiks mingite rohelist mehikeste isemoodi lennumasinale
Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik 4.2
ebasobiv (ebamugav) poegimispuur (-sulg), emis on stressis poegimine venib osal emistel, kui nad ei saa teha pesa 4.Lootekotti lämbumine (umbes 5% põrsastest, ainult mõned suudavad end ise vabastada) 42. Sigade liigiomane käitumine. SIGADE KÄITUMINE: Sead on väga sotsiaalsed loomad, eelistavad eldada gruppides Sead on väga puhtustpidavad, ei rooja ega urineeri söömis-ja lamamisalal Sead eelistavad võsastikke ja metsaaluseid avamaastikule (kindlustunne) Hästi arenenud kuulmismeel, suhtlevad häälitsuste kaudu Kõigesööjad, tarvitavad toiduks ka raipeid Tundlikud ekstreemsete keskkonnatingimuste suhtes, ei ole higinäärmeid, hõre karvastik, külma vastu omab nahaalust rasvkudet Sooja saamiseks lamavad üksteise kõrval, jahutamiseks püherdavad mudas Sead on uudihimulikud, ,,õpivad" kiirest, selleks kasutavad eriti haistmismeelt
annaabi.ee 
