1.2.2. Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud: 1.3. Luule 1.3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1 2 ideoloogiaga . Kõikehõlmav tsensuur , avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid Eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate3
Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis- Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban, Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt. Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Pealesunnitud asendil ning ülemaailmse pahempoolsuse mõjutusel astusid mainekad eesti kirjanikud uue korra teenistusse. Ajastu poliitilised sündmused tähendasid muutusi kultuuri ja kirjanduselus. Raamatuid ilmus paberipuudusel vähe. Päevalehed andsid välja luulet, lühiproosat ja uudisloomingu arvustust
oli lõpetanud 5600. Siin pole andmeid, kui palju oli ametnikke ja muid ülikooli teenistuses olevaid isikuid. Võime julgesti oletada, et koos õppejõududega oli neid vähemalt 1000 isikut. Niisiis oli ülikoolil juba majanduslikult väga tähtis osa linna elus. Kõnelemata selle vaimsest ja kultuurilisest mõjust. Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. 1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeemi Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune
annaabi.ee 
