• Punktmõõtmine – spot metering - Nikon, partial metering - Canon ISO – sensori tundlikkus valgusele ISO • Lülita AutoISO alati välja • Hoia oma ISO 80-400 • Katseta oma ISO piire Välgu kasutamine (1) • Võimsus (GN) (kui valid välkusid, siis jälgi mis ISO tundlikkuse järgi on need mõõdetud. Näiteks ISO1600 saadud juhtarv GN120 on nõrgem kui ISO100 korral GN56) – Välklambi võimsuse järgi saad arvutada omakorda vajaminevat avaarvu: avaarv = juhtarv/kaugus objektist Näiteks 14m kaugusel oleva objekti pildistamiseks pead kasutama 56/14=f4 avaarvu. • Laadimisaeg - igal välklambil on oma laadimisaeg • Välgatuste arv Välgu kasutamine (2) • Hajuti kasutamine Välgu kasutamine (3) Isetehtud hajutid Makrovälk Kolmandiku reegel Sümmeetria Pilgu püüdmine Raamimine Madal võttepunkt Kõrge võttepunkt Samal tasemel Tausta valik Kaadri täitmine Jäsemete äralõikamine Liikumine
Mida suurem on avaarv, seda väiksem on ava. Kui ava on väiksem, siis mahub sinna vähem valgust ning taust ja pildistatav objekt tunduvad mõlemad teravamad. Kui aga avaarv on väike (ava on suurem), siis jõuab sensorini suurem kogus valgust ning pildistatav ese või inimene on pildil teravam kui taust või muud objektid fotol. [4][5] Avaarv f22 f16 f11 f8 f5,6 Säriaeg 1/30 1/60 1/125 1/250 1/500 Tabel 1. Avaarvu ja säriaja suhe. Pilt 7. Avaarv ja ava. 8 ISO sensitiivsus ISO väärtus näitab meile filmi või sensori tundlikkust (olenevalt kas su kaamera on filmiga või mitte). Tundlikkust mõõdetakse ISO ühikutes, milleks võivad olla näiteks 50, 100, 200, 400, 800 jne. Suurem number tähistab tundlikumat filmi või sensorit. Tihtipeale sätitakse
Kõige teravamaks jääb pilt tavaliselt keskmise avaga vahemikus f/5,6 kuni f/16. Näide: lapse foto on tehtud lahtise avaga (f/4), mistõttu on nägu terav, ent taust hägune. Linnavaade on pildistatud kinnisema avaga (f/8) ja pilt on jäänud tervikuna terav. Teravussügavust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus (focal length) ehk läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Mida lühem on fookuskaugus (nt 28 mm), seda suurem on teravussügavus. Ehk siis ühe avaarvu korral on teravussügavus 28 mm fookuskaugusega suurem kui 300 mm puhul. Pildi teravussügavus on ka seda suurem, mida kaugemale teravustatakse; mida lähemal on pildistatav objekt, seda väiksem on terav ala pildil (vt näidispilti lapsega). Osates neid näitajaid kasutada, saab vastavalt soovile teha foto mitut eri moodi. Nt kui pildistatakse liikuvat objekti, on lühema säriaja (nt 1/250) ja suurema avaga (nt f/4) see võrdlemisi terav. Lühike säriaeg eeldab aga häid valgusolusid või
mõõtmiseks kasutatakse vastavaid testtabeleid. Kuigi teoreetiliselt objektiivi lahutusvõime väheneb, kui vähendame suhtelist ava, pole see praktikas aga siiski mitte nii. Asi on nimelt selles, et mistahes optilisel süsteemil on teatud optilised moonutused, mis vähendavad objektiivi eraldusvõimet. Optilised moonutused on aga vähendatavad diafragmeerimise abil. Nii ongi tänased objektiivid konstrueeritud nii, et maksimaalne lahutusvõime saavutatakse mitte täisava, vaid mingi keskmise avaarvu, tavaliselt 8, 11 või 16 puhul. Objektiivikonstruktsioonidel esinevad erinevad optilised moonutused, mis vähendavad kujutise teravust või rikuvad selle geomeetriat. Sfäärilise aberratsiooni, kromaatilise aberratsiooni, distorsiooni, anastigmatismi ja muude probleemide käsitlemine väljub selle õpetuse raamidest ja juhul kui see kellelegi huvi pakub, siis sellekohast kirjandust on raamatukogudes virnadena.
annaabi.ee 
