Üks küsimus on siin, et kas midagi võinuks minna teisiti, kui eestlased olnuks religioosne rahvas, kuid selle arutamine ei vii nähtavasti kuhugi. Ka tänapäeval käiakse jõulude ajal kirikus, tõlgitakse hunnikutes esoteerilist kirjandust, otsitakse taga hiiekohti, samal ajal olles ühiskondlikul tasandil kategooriliselt vastu igasuguse religiooniteema käsitlemisele. Ullo loobumisvalik on eetiline, isiklik kasu ei ole tema jaoks argument. Kas aga eestlased ka üldiselt sellisest autundest lähtuvad, on küsitav. 9) Toetavad artiklid/tsitaadid teosest/ klassikaaslaste hinnangud vms. Romaan lõpeb Ullo enda sõnadega, mis ta Jaagule antud vihikusse oli kirjutanud. See on kirjeldus Ullo unenäost: tema kõrvale lükatakse ratastoolis tema haige vanaema, kes muutub äkitselt ta isaks. Ta isa on jäänud vanaks, läinud paksuks ning tal on suus sigar ja käes viskiklaas – ilmselt viitab ta Churchillile. Ta süüdistab oma ’’isa’’ äraandmises ja tahab, et ta
araablaste keskel lambakintsu, hoides seda ühes käes. Meie väline olek ei peegelda meie tõelist olemust. Osaliselt lähtub eespool kirjeldatud pealispindne avalik käitumine kultuurist. Ometi võime sääraseid kombeid omaks võtta, kartmata kahjustada oma põhiveendumusi. Meie ühiskond on õpetanud meid omaks võtma teatud põhimõtteid ja väärtushinnanguid. Teame, et paljud üldmõistetest oma tuttavad mitmele kultuurile. Hispaanlasele pole meil autundest midagi õpetada, jaapanlased on meistrid viisakuses, rootslased, sakslased ja inglased on veendunud oma aususes. Ühised põhiväärtused on leidnud kindla koha erisugustes ühiskondades. Au, kohusetunne, õiglus, tänutunne, kättemaks, armastus on põhilised tõekspidamised nii sakslaste, hiinlaste, araablaste, venelaste kui ka eestlaste hulgas. Millest me aga tihtipeale mööda vaatame, on see, et igal kultuuril on nendest mõistetest oma arusaam.
rääkida koostööpartneritega veenvalt ja pidada häid kõnesid. 1.3 Mõisted ja arusaamad Kultuuridevaheliste probleemide tekkepinnaseks pole enamasti see, et me pole tuttavad kummarduste, gallialiku õlakehituse või söögipulkadega, selgitab Lewis (2003, lk 19). Meie ühiskond on õpetanud meid omaks võtma teatud põhimõtteid ja väärtushinnanguid. Teame, et paljud nendest üldmõistetest on tuttavad mitmele kultuurile. Hispaanlasele pole meil autundest midagi õpetada, jaapanlased on meistrid viisakuses, rootslased, inglased ja sakslased on kõik veendunud oma aususes. Kui võtta arvesse maailma suurust, selle pikka ajalugu ja mõõtmatut mitmekesisust, on lausa märkimisväärne, kui palju ühiseid mõisteid on leidnud kindla koha äärmiselt erisugustes ühiskondades. Au, kohusetunne, armastus, õiglus, tänutunne ja kättemaks on põhilised tõekspidamised nii sakslaste, hiinlaste, araablaste kui ka polüneeslaste hulgas
annaabi.ee 
