ja kurja suunas. Võimutahe oli enesekehtestamise tahe. Deleuze mõistab võimutahet, kui püüd ületada teisi tahteid. Jõu hulka on võimalik määrata kvaliteedi ja kvantiteedi järgi. Jõu hulk on erinev jõu hulk ei jagune võrdselt. Oluline on jõu toime suund. Jõud võib olla aktiivne või reaktiivne. Aktiivne jõu rakendus on mõistusele kättesaamatu. Orjad ei ela päriselt vaid reageerivad jõududele ehk reaktiivne jõud. Kangelased toetusid autundele ja olid oma käitumises jõhkrad. Kujunes välja orjamoraal. Orjamoraalile on üles ehitatud lääne ühiskond ja teda häirib et ühiskond on üles ehitatud nii nõrgalt. Kristlik teooria nimetab jõuetust headuseks. Ressentiment- alaväärsustundest tulenev trots. Inimene kannatab väliste jõudude tõttu. Nietzsche arvates ei saa aluskes võtta nõrkust ja kannatust. Seda ei saa võtta aluseks, sest see takistab tugevatel tegutsemast
toimunud. Lermontov elas oma vanaema mõisas, provintsis. Ka tema ema perekonnas olid inimesed, kes võtsid ülestõusust osa. See, mis toimus, oli tegelikult väga järsk muudatus Vm elus, kogu atmosfääris ja miljöös, kuna arestid, ülekuulamised ja hirm, mida kõik üle elasid, mõjus kõik väga suruvalt. Õhus oli pinget. See oli väga raske hetk. Pärast seda oli see hetk aadlikultuuri tipp ja pärast seda algas aadlikultuuri pidev langus. Aadlikultuur oli üles ehitatud autundele ja hirm oli nendele inimestele võõras. Nad olid kõik vaprad sõjamehed. Aadlikultuur välistas hirmutunnet. See oli nende seisukohalt despootia üks tunnus. Lermontov sai hariduse kodus. Ta õppis mitut keelt. Ta õppis muusikat, mängis klaverit ja viiulit, ta ka joonistas hästi. Luuletusi hakkas ta kirjutama väga varakult. Lermontovi kasvatas vanaema. Lermontovil oli õnnelik lapsepõlv. Ta kasvas üles rikkas perekonnas. Mõis oli keset väga ilusat loodust. Ta
Meie õnn oli seda suurem, et see õpetaja arusaadavas vormis oskas, tuginedes tegelikkusele, valgustada minevikku ja, toetudes möödunu õppetundidele, teha järeldusi oleviku jaoks. Enam, kui keegi teine õpetajate hulgast, oskas ta tungida nendesse kaasaja põletavatesse probleemidesse, mis tungisid läbi kogu meie olemuse. Meie väike rahvuslik fanatism oli tema jaoks meie kasvatamise vahendiks. Apelleerides üha sagedamini meie rahvuslikule autundele, tõstis ta meid palju suuremasse kõrgusse, kui seda oleks võinud saavutada ükskõik milliste muude vahenditega. See õpetaja muutis ajaloo minu kõige armastatumaks õppeaineks. Vastu oma enese tahtmist tegi ta juba siis minust noore revolutsionääri. Tõepoolest, kel õnnestus õppida ajalugu sellise õpetaja juures, tolleaegsetes tingimustes ja mitte muutuda seejuures selle riigi vaenlaseks, mis mõne aja möödudes oma dünastia vahendusel nii
annaabi.ee 
