Pariisi rahu konverents (Versailles’ rahuleping) D.L. George- Suurbritannia peaminister1916 - 1922, Pariisi rahu konverents (Versailles’ rahuleping) Nikolai II - Venemaa viimane keiser, valitses 1894. aastast kuni 1917. aastani. Tema valitsusaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, lasti maha 17. juulil 1918. aastal (terve pere). Rasputin – vene talupoeg, Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune. Tema mõju kahandas monarhia autoriteeri ka keisri ustavate toetajate seas, 1916. detsembris langes atentaadi ohvriks V. Lenin - Venemaa bolševike(enamlaste) juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, Nõukogude (Kommunistliku) Venemaa esimene valitsusjuht ja hiljem leninismiks nimetatud kommunistliku riigiõpetuse rajaja, suri 1924. aastal J. Stalin - Nõukogude Liidu diktaator, algul partei peasekretär, 1929. aastast ainuvõim, uus majanduspoliitika (industrialiseerimine, viisaastaku plaan) Ch
koosnes siitpeale ühesuguse raskerelvastusega meestest, kümneks suureks allüksuseks kohordiks (cohors) ja tõstis seeläbi leegioni suuruse ligi 6000 meheni. 102 eKr võitis nii germaanlasi. Kuulsus Gracchuste reformikatsetel ja Mariuse sõjaväereformil tagajärjed: Senati autoriteet osutus vaidlustatavaks. Tõusis rahvakoosoleku (tribuutsete komiitside) osa Rooma poliitikas. Populaarid need, kes enda tahet rahvakoosoleku toel läbi viisid. Optimaadid senati autoriteeri kindlustavad poliitikud. Mariuse reform: sõjaväe peajõud palgasõdurid, kes tihedalt seotud enda pealikuga, mistõttu kasvas väepealike poliitiline tähtsus. Armee muutus väepealiku eraarmeeks, millega sai enda poliitilist agendat ajada. 4. Liitlassõda 1.saj: liitlased tahtsid saada alates Gracchuse reformidest Rooma kodakondsust ning 91 eKr algas seetõttu ülestõus. 89 eKr lubas Rooma kodakondsuse kõigile itaallastele ning suutsid tänu sellele Itaalia taasalistada
Avignoni vangipõlv vältas aastast 1309 kuni 1377. aastani. See algas paavst Bonifatius VIII-st, kes oli vaenujalal Prantsuse kuningas Philippe IV-ga, ja suri kuu pärast seda, kui oli napilt pääsenud hukkamisest Prantsuse kuninga käe läbi. Keeruliste sisepoliitiliste olude tõttu ka Itaalias otsustas paavst Clemens V kuulata Philippe IV nõu ja asutada paavsti residents hoopis Avignoni, kuhu jäädi rohkem kui pooleks sajandiks. Roomast pagenud ja autoriteeri kaotanud paavst, samuti indulgentsipoliitika, teisalt kerkiv iseteadlike linnakodanike kiht see kõik rajas teed hilisemale reformatsioonile. Kirik ei suutnud teoloogiliselt uueneda ning seetõttu tulid esile kaks suurt eelreformaatorit John Wycliffe Inglismaal ja Jan Hus Tsehhis. Wycliffe ja Husi nõudmine oli laias laastus sama mis hilisematel protestantidel, nõuti tagasipöördumist algkristlike ideaalide poole ja kiriku korrumpeerituse vähendamist. Katoliku kirik asus