kirjeldused, vaid küsimused või ülesanded Piltmõistatused e. reebused – Harjumuspärase suulise rahvaluule asemel on tegemist kirjalikuga. Küsimuspoole moodustab paberile joonistatud (tavaliselt raamitud) minimalistlik pilt koos küsimusega Mis on pildil?. Vastuseks on pildil oleva nähtuse, eseme, tegevuse, olukorra ühe sõna või lausena antud kujundlik kirjeldus. Perifeerset ainest iseloomustavad järgmised erinevused: 1. Enamik perifeeriast on lähiminevikust pärit, autoriloomingu ja/või trükistest 17 pärineva ainese osakaal on siin silmapaistvalt suur; sellest kerkib omakorda välja eriti hilistekkelisi sarju (nagu keerdküsimustüübid Mis on kõige suurem...?; Mis vahe on...?; Mis ühist on...? jts). 2. Perifeeria on tugevasti orienteeritud koomikale ja naljale. 3. Kui "päris"-mõistatustes valitseb metafoorsus või metonüümilisusmetafoorsus,
arvutusülesanded ("Tere, sada hane!"), sugulussuhetega opereerivad vm peamurdmisülesanded (Kolm professorit matsid oma venda professorit, kel ei olnud ühtki venda professorit), samuti seni termineerimata "tähelepanutestid" (Kui vana oli katlakütja?), piltmõistatused. (Peale tekstivormi eristab perifeerseid allzanre "päris"- mõistatustest veel mitmeid tunnuseid, näiteks järgmised: 1. Enamik perifeeriast on hilistekkeline, autoriloomingu ja/või trükistest pärineva ainese osakaal on siin silmapaistvalt suur; sellest kerkib omakorda välja eriti hilistekkelisi sarju (nagu keerdküsimustüübid Mis on kõige suurem...?; Mis vahet on...?; Mis ühist on...? jts.). 2. Perifeeria on tugevasti orienteeritud koomikale ja naljale. 3. Kui "päris"- mõistatustes valitsevat poeetilist semantikat võib üldiselt lugeda metafoorseks, siis perifeerias nähtuvad tähendusmängud on hoopis
Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust või elujõudude küllusest. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti. Teisalt on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu vaimukus, iroonia, sarkasm, mis ei tarvitse esile kutsuda välist naerureaktsiooni. Nalja suhteid kirjanduse ja muu folklooriga Folkloorne rahvajutt eristub siis kõigepealt mittefolkloorsest jutust, nt. Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaanis kaugeltki alati selge. Nagu üldiselt, nii ka huumori plaanis, on see väga tinglik nt. Ida kirjanduste ja folkloori vahel. Ka Giovanni Boccaccio "Decameron" (1351), suur osa Saksa 15.16. saj. nn. linnakirjanduse ainetest, nt. Hans Sachsi (1494-1576) loomingust, Rudolf Erich Raspe (1786) ja Gottfried August Bürgeri (178688) Münchhauseni-raamatud, G. O. Marbachi rahvaraamat kilplastest (1838) ja sellele toetuv Fr. R
annaabi.ee 
