1985-90 Möbiuse leht I-II 1987 Tulnuk 1994-98 Risti rahvas I-II Kui perioode minimeerida, siis alla kolme pole see võimalik. Esimene periood on 60ndad aastad (laias laastus). Teine järk on 70ndad ja 80ndad ja kolmas on hilislooming. Esimesed kaks perioodi on kirjanduslooliselt tähendusloolised. Nimelt kui vaadata 60ndate proosa situatsiooni, siis teame, et alguses oli kõik halvasti, siis hakkas paremini minema. Teame ka seda, et üks esimesi autorieid oli Mati Unt, kelle abiga hakkas seis paremaks minema. Võib öelda, et teine autor, kes aitas olukorral paraneda on Enn Vetemaa. Tema kirjnaikuks hakkamine tekitab samasuurt vastukaja ja skandaali kui Mati Undi debüüt, kuid see avaldub teisiti. Kära on seotud „Monumendiga“. See ilmub üle noa tera, mingis mõttes poliitiliselt kahtlasevõitu tekst ning tekitab otseseid häiresignaale tsensuuriametis. Väidetavalt just Vetemaa pärast moodustati Loomingu raamatukogus
karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos." Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi. Kuidas ta jõuab uusromantismi? + kirjutab "Toomas Nipernaadi" Pärast "Kalevipoega" kõige tugevam peategelane. Filmiga seoses: T. Kark ei vasta tüpaazilt sellele tegelasele, nagu kirjeldab Gailit. Väga imelikult valitud tegelane, aga huvitaval kombel hakkab mängima. Filmis on tal kaasas jalgratas, kuid raamatus kannel.
ja mitterealistlike kunstivooludega. Teater muutub sell ajal mitterealistlikuks sümbolistliku, ekspressionistlik draama tähtsustamine. Eesti draamakirjandusest pole meile eriti suuri näiteid. 20ndate näidendid on orienteeritud väga palju tõlkenäidenditele ja Eesti autorid kipuvad suurte ja moodsate autorite vahel varju jääma. 30ndatel saab tähtsamaks rahvalik komöödia (Raudsepp). Eesti autorieid mängitakse rohkem kui 20ndatel. Mõlema (sümbolistliku ja impressionismi) voolu puhul võime öelda, et tegemist on vastandiga realismile. Karl Rumor (Ast) · 1928 Valge naine (sümbolistliku draama esindusnäide) Mait Metsanurk (Eduard Hubel) · 1925 Kindrali poeg (ekspressionistlik draama) Tuli lavale Vanemuise laval aga kõrvaldati repertuaarist. Ka polnud see etendus soositud ka Nõukogude võimu ajal. Aleksander Antson Samuti ekspressionistliku draama viljeleja
annaabi.ee 
