tooks kaasa liiga suure trafficu 3) Üks server ei saa olla lähedal kõigile hostidele ja sellepärast tooks kaasa suured delay'd 4) See server peaks olema hiiglaslik ja seda peaks koguaeg uuendama, sest hoste tuleb koguaeg juurde. Sellepärast on DNS jagunenud mitmeteks serveriteks üle maailma. Ühelgi DNS serveril pole kõiki hostide nimesid vaid need on jaotatud serverite vahel. Põhimõtteliselt on kolme tüüpi DNS servereid: juurserverid, nimeserverid ja autoratiivsed serverid. Igal ISP-l on oma kohalik DNS server. Kui host kasutab teenusepakkuja internetilahendust, siis ISP pakub enda poolt hostile ligipääsu ühele või rohkematele oma kohalikele DNS serveritele. Kui host soovib teada mingi teise hosti IP-aadressi, siis kõigepealt küsitakse vastust lokaalse DNS serveri käest. Kui see vastust ei tea, siis kohalik server küsib vastust juurserveri käest, mis tagastab nimeserverite IP aadressid, kes on vastutavad selle teise hosti IP eest
tooks kaasa liiga suure trafficu 3) Üks server ei saa olla lähedal kõigile hostidele ja sellepärast tooks kaasa suured delay'd 4) See server peaks olema hiiglaslik ja seda peaks koguaeg uuendama, sest hoste tuleb koguaeg juurde Sellepärast on DNS jagunenud mitmeteks serveriteks üle maailma. Ühelgi DNS serveril pole kõiki hostide nimesid vaid need on jaotatud serverite vahel. Põhimõtteliselt on kolme tüüpi DNS servereid: juurserverid, nimeserverid ja autoratiivsed serverid. Igal ISP-l on oma kohalik DNS server. Kui host kasutab teenusepakkuja internetilahendust, siis ISP pakub enda poolt hostile ligipääsu ühele või rohkematele oma kohalikele DNS serveritele. Kui host soovib teada mingi teise hosti IP-aadressi, siis kõigepealt küsitakse vastust lokaalse DNS serveri käest. Kui see vastust ei tea, siis kohalik server küsib vastust juurserveri käest, mis tagastab nimeserverite IP aadressid, kes on vastutavad selle teise hosti IP eest. Peale seda
päringute arv sellesse serverisse, mis tooks kaasa ülekoormuse. Lisks server ei saa olla kõigi hostide lähedal, sest see tooks kaasa suured viiteajad ning severit peaks ka kogu aeg uuendama, sest hoste tuleb pidevalt juurde. Sellepärast ongi DNS jagunenud mitmeteks serveriteks üle maailma. Ühelgi DNS serveril pole kõikide maailma hostide nimesid, vaid need on jaotatud erinevate serverite vahel. Olemas on kolme tüüpi DNS servereid: juurserverid, nimeserverid ja autoratiivsed serverid. Igal ISP-l on oma kohalik DNS server. Kui kasutaja kasutab teenusepakkuja poolt antud lahendust, siis ISP pakub enda poolt hostile ligipääsu ühele või rohkematele oma kohalikele DNS serveritele. Kui host soovib teada mõne teise hosti IP-aadressi, siis kõigepealt küsitakse vastust lokaalse DNS serveri käest ja kui see vastust ei tea, siis kohalik server küsib vastust juurserveri käest, mis tagastab nimeserverite IP aadressid. Peale seda valib
annaabi.ee 
