Augustinus, "Jumala riigist" Mari Siilivask Augustinus, kes elas aastatel 354--430 p. Kr., pani oma ideedega pikaks ajaks aluse keskaegsele kristlikule filosoofiale ja maailmapildile. Tema mõtted on omamoodi ühenduslüliks keskaegsete ja antiiksete mõttemaailmade vahel. Augustinus ise oli ühtaegu Rooma traditsiooni kohaselt õppinud retoorik ja vaatles ühiskonda vastava terasuse ja argumenteerimisoskusega ning omas Hippo linnas piiskopi positsiooni. Tema vaadete lähtepunktiks oli usk ja usuteadus. See oli prisma, mille läbi ta ühiskonda vaatles ja selle kohta tähelepanekuid tegi. Augustinuse mõjuka mõttetöö kohta on arvatud, et kogu edasine lääne filosoofia valgustusajastuni välja kujutas endast suuremal või vähemal määral püüdlusi Augustinusele vastu vaielda ja leida alternatiivseid, vähem pessimistlikke mõtlemisviise. V...
Tunnetus ja suhtlus on struktuurse sidususe suhtes ehk kumbki suhtleja ei määra ära mis teises toimub, luuakse ühist, aga e määrata teineteist, nagu abielus ei saa mõista alati teineteist aga saadakse luua ühist See mis võimaldab üldse suhelda on kollektiivne kultuuriline teadmine. Diferentseerumine ja väljaliigendumine (seda ei küsi eksamis!!!!!) Difereintseerumine ehk mis on selle otstarve luhmann „massimeedia reaalsuses“ Meedia on autopoieetiline süsteem ehk loob end pidevalt uuesti ja on vaatlussüsteem, ehk sellega ostun ühiskonnale teenust Meedia loob tegelikkust – tegelikkus see mida me ise loome, ehk mida me usume teadvat, see ei ole reaalsus!!! Sõnum meediakommunikatsioonis Sõnum: Sisu- väited, argumendid Vorm – kuidas on esitatud ja korrastatud - Kui sisu vastab aktuaalsusele ja tõesusele siis kõneleme uudisest
mitmeid paralleele semiootikaga, aga ometi on siinne põhjuslik seos vastupidise suunaga – evolutsiooniprotsessi peetakse aluseks ja semiootilist kompetentsi kõrvalnähtuseks Semioos kui evolutsioonitegur Kommunikatsioonis alati teatud staatilisus, et äratundmine oleks võimalik, koodid peavad olema teatud määral staatilised, eelduseks, et neid oleks võimalik teatud viisil ära tunda ja tõlgendada: autopoieetiline – genereerib ennast samasugusena uuesti ja uuesti, protsess, mille kaudu end taasloob, võib olla nt tagasiside. Poieetiline: samas suudab alati genereerida muutust, kuna tagajärjed ei ole ettemääratud, interpretatsioonis alati mitmeid võimalusi, kontekst võib olla erinev, kommunikatsioonis on ruumi mürale, keskkonnamõjudele; alati teatud määral ka juhuslik. Need kaks koos loovad võimaluse evolutsiooniks – ühest küljest kood kehtib,
annaabi.ee 
