Lõimised sõrmeprooviga: Ei saa määrata pH: 6,8 (neutraalne) Keemine: umbes 1 meetri sügavusel (lubisetted) Horisondid: T3-T2 T3 (0-60 cm); T2 (60-70 cm) Põhjavesi: alates 40 cm Niiskus: liigniiske Kuivendamine: kaevatud on kraav Mulla nimetus: Õhuke lammi madalsoomuld AM'' Kasutussobivus: Vaatamata soomuldade tunduvalt erinevatele omadustele, on need võimelised rahuldama enamiku põllumajanduskultuuride nõudeid mullastiku suhtes. Vahe seisneb ainult selles, et võrreldes automorfsete muldadega, on soomullad võimelised rahuldama kultuuride nõudeid erineval tasemel. Soomullad on kohasemad just heintaimede kui suure veevajadusega ja külmakindlate kultuuride kasvatamiseks. Kuivendamise järel on võimalik kasutada peamiselt rohumaana. Kõrgeid saake on andnud madalsoomuldadel raps, söödakapsas, söödajuurviljad, oder, rukis jm. Vähesobivad on soomullad nisu ja kaera (viimane ei valmi alati), kartuli (öökülmade
asuvate mereveega üleujutatavate sooldunud gleimuldadega. Kui gleimulla arengut mõjutavad ajutise aju-või lumesulamisvee mõhul mulla erosioonil vaabanenud mullaosakeste kuhjumine alaliselt liigniiskele mullale,siis on tegu deluviaalne-ehk pealeuhte-gleimuldadega. [6] 3.2.1Gleistunud rähkmullad Kg Järgmine suur osa põllust on kaetud gleistunud rähkmullaga, mille siffer on Kg. Profiili ehituselt sarnased vastavate automorfsete muldadega, erinedes viimastest ajutiselt esineva liigniiskuse poolest. Olulisemaks erinevuseks on gleistumistunnuste, s.o. roostevärvi täpikeste ja väiksemate sinakashallide laikude esinemine huumushorisondile järgnevates horisontides. Huumushorisont on parasniisketest tumedama värvusega. Mullaprofiil koosneb tavaliselt A-BCg-Cg või A-BCg- M horisontidest, kusjuures pae esinemisel on selle sügavus üle 30 cm. .
Lämmastiku üldsisaldus on leetjates udlades keskmiselt 0,14-0,16%, süsinikusisaldus aga vahemikus 1,3-1,5%. Liikuva kaaliumi sisalduse poolest on rikkamad savilõimisega leetjad mullad. Mikroelementide sisalduse defitsiiti neil tavaliselt ei esine tänu nende rikkalikle keemilis-mineraalsele koostisele. Samas tähldatakse mitmete mikroelementide (boor, mangaan jt.) sisalduse vähenemist seoses eluvieerumise astme suurenemisega [2 lk 33]. 3.6 Leetjate muldade talituslikud iseärasused Automorfsete leetjate muldade veereziim on nii põllukultuuride kasvatamiseks kui ka produktiivsete puistute kujundamiseks ning rohumaade viljelemiseks soodne. Leetjad mullad ei karda oma tüseduse tõttu lühemaid põuaperioode. Nende profiili ei ulatu toetuv kapillaarne mullavesi. Võib esineda ülavett pikaajaliste sademete korral., sest kohati võib olla sisseuhtehorisont tihenenud. Veereziim võib ebastabiilne olla ka kergematel lõimiste.
peale, siis on valem O-E-A-E-B-C. On aja küsimus, millal see areneb uuesti tüüpiliseks leedemullaks. 4)gleistunud leedemullad Lg, mis jagunevad a)gleistunud tüüpilised leedemullad Lg b)L(k)g c)Lsg. Kõikide nende põhitunnuseks on, et juhul kui on gleistunud, siis kasvab ka mustikas. Mullaprofiilis tekib leethorisondi alla Bhf, mida tugevam liigniiskus, seda mustjaspruunim see horisont on. Siiamaani oli tegemist automorfsete ja poolhüdromorfsete muldadega ehk kuivad, parasniisked ja ajutiselt liigniisked mullad. Nüüd hakkavad hüdromorfsed mullad. V. leetunud gleimullad LkG on kestvalt liigniisked, happelised ja toitainete vaesed mullad. Liigniiskus on tingimata pikaajaline ja põhjavesi on kõrge ja tegemist on põhjaveelise liigniiskusega. Jagunevad: 1)näivleetunud gleimullad LPG a)L(P)G b)LPG, sama profiil,
annaabi.ee 
