Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale. Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti komeedipilv). Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete
Tookordse võidujooksu võitsid ameeriklased, kui Neil Armstrong 21. juulil 1969 esimese inimesena enne otsustava sammu astumist oma kuulsa lause ütles: "See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale." Eesmärgi saavutamine vähendas märgatavalt kummagi osapoole huvi Kuuga edasi tegelda. Ameeriklased saatsid Kuule veel viis Apollot, neist viimase 1972. aasta detsembris. Kokku maandus seal 12 meest. Venelased jätkasid Kuu-uurimist veel mõnda aega automaatjaamadega, kuid 1976. aastal tüdinesid nemadki - kaua sa ikka üksinda võidu jooksed. Kuu-uurimises kosmoseaparaatidega tuli ligi pooleteise aastakümne pikkune paus. Kosmoselendude raha kulus ameeriklastel kosmosesüstikute, venelastel aga orbitaaljaamade väljaarendamiseks.
Juba 1977. aastal startinud Voyager 2 möödus kõigist hiidplaneetidest, neist viimasena Neptuunist 1989. Pilk jäi heitmata vaid Pluutole, mida pole suudetud teha seniajani. Automaatjaamad Nõukogude kosmonautika luigelauluks planeetide uurimisel sai kahe automaatjaama Fobos saatmine Marsi suunas 1988, üks neist vaikis juba poolel teel, teine aga vahetult enne uuringuid. Et ESA ja Jaapani tegevus piirdus vaid huviga komeedi vastu, siis on sellest ajast praeguseni ainsaks planeete automaatjaamadega uurivaks riigiks USA. Automaatjaamad Veenus ja "Magellan" Selle sajandi viimane aastakümme algas planeetide uurimisel 1989 kahe automaatjaama stardiga, ja seda esmakordselt kosmosesüstiku pardalt. Magellan suundus Veenuse juurde, Galileo alustas pikka teekonda Jupiteri poole. Automaatjaamad Veenus ja "Magellan" Esimesena jõudis oma eesmärgini loomulikult Magellan, mille peamiseks ülesandeks oli kaardistada radari abil Veenuse pind. Radarimõõtmisteks
000 parsekit). See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine, oma töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble'it. Tema kasutatud meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas,
Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale. Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemis välisosas (Öpiku-Oorti komeedipilv). Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud). Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsil pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Öpik arvas, et päikeseplekkide esinemise tõttu ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel
annaabi.ee 
