Maastikuarheoloogia sai alguse Pitt Riversi uuringutega 19. sajandi lõpukümnenditel. Tema, ja ka paljud teised pärast teda, kirjeldas inimmõju maastikule. Just inimtegevuse tagajärjel muutunud maastikku on uuritud kuni viimaste aastakümnenditeni. 1970.aastatel juhtisid osa geograafe tähelepanu maastiku kultuurilisele fenomenile. Geograafide nägemus oli maastikust kui traditsioonide ja järjepidevuse talletaja,mis võimaldab ligipääsu autentsele mineviku ideoloogiale. Ka inimgeograafia oli selleks ajaks uurinud ruumi kui tajumise kohana. Nii sai hakata ka arheoloogias käsitlema maastikku teoreetilisest vaatenurgast. Eestis on kõnealust suunda viimase kümmekonna aasta jooksul kutsutud asustusarheoloogiaks, arusaamine sellest sarnaneb suurel määral Skandinaavias (eriti Rootsis) kasutatuga. Maastikuarheoloogia on Eestis üks populaarsemaid. Seda õpetatakse ka ülikoolides eraldi ainena.
SALLIVUSEST AUTENTSE EETIKANI Kaplanile1 on ühiskondade nn areng ja Looja ise võimaldanud olla sallivusele ja autentsele eetikale2 rajatud aluspõhjal töötegijaks kolmes rollis ja seoses korraga: 1) seoses inimestega, üksikisiku hingehoiuga, 2) seoses evangeeliumiga, teoloogiaga, 3) seoses institutsiooniga, kirikuga. Neid kolme rolli ja seost võib kaplan üleilmastumise protsessis sattuda, ja ilmselt satubki, aktualiseerima erinevates ühiskondlikes korraldustes: impeeriumites, rahvusvahelistes ühiskondades, konsotsiatsioonides, rahvusriikides, sisserändajate ühiskonnas. Loetletud
See oli Eesti huvidele täiesti vastuvõtmatu ja oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes. Nagu ikka, kaasnes lahingutegevusega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist episoodidest toetuvad mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes. 3. osa: sõda ei ole mitte kunagi ilus Kevadeks 1919. aastal oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna kõige olulisemaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, vene valged kui baltisaksa Landeswehr. Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit
annaabi.ee 
