kõik vajalikud, ent kõige olulisemad on hingelised. Õnn on hinge suutlikkus toimida vastavalt voorustele. Voorust omakorda mõistis Aristoteles hinge teatud toimimisvõimena. Kuivõrd erinevalt Platonist ei tunnista Aristoteles indiviidi hinge surematust, siis üksikisiku õnnelikkus on võimalik vaid siinpoolses elus. Kas inimene on tegelikult elanud õnnelikuna, saab selgeks alles elu lõpus, isegi järeltulijate käekäik on selles hinnangus oluline. Kõige täiuslikum õnnelikkus on autarkiline, iseenda loodud, maailmast maksimaalselt sõltumatu, õnnelikkus. Aristoteles eristab dianoeetilisi (dianoia aru) ja eetilisi voorusi. Dianoeetilised voorused on teoreetilise tegevuse voorused ja neid saab kujundada üksnes õpetamisega. Eetilised (ethos tavade ja kommete kaudu kujundatud eluviis) voorused kujunevad inimese sotsialiseerimise protsessis kooseluliste tavade ja kommetega harjudes; need, erinevatel rahvastel erinedes,
eneseteostus ei leia aset ei perekonnas ega külas, vaid polises. Linnriik on inimelu kõige täiuslikum vorm, inimene on poliitiline olend selles mõttes, et polis on ilmtingimata vajalik tema olemise ja saavutuste teostuseks. Miks on polis ülem perekonnast ja külast? Sest need täidavad küll inimese algseid vajadusi, kuid ei saa olla majanduslikult ega kultuuriliselt sõltumatud, end ise varustavad, oma intellektuaalseid ja materiaalseid vajadusi ise rahuldavad, polis on piisav iseeneses (autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada. Inimkonna areng üksikisik-perekond-küla-polis on võrreldav tammetõru arenguga tammepuuks. Polisest edasi minna ei ole enam kuhugi ning inimese täiuslikkus, potentsiaalsus on saanud reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises. Perekond on küll ENNE riiki olemas, kuid RIIK on loomuselt täiuslikum, realiseerib inimese loomust paremini
ega külas, vaid polises. Linnriik on inimelu kõige täiuslikum vorm, inimene on poliitiline olend selles mõttes, et polis on ilmtingimata vajalik tema olemise ja saavutuste teostuseks. Miks on polis ülem perekonnast ja külast? Sest need täidavad küll inimese algseid vajadusi, kuid ei saa olla majanduslikult ega kultuuriliselt sõltumatud, end ise varustavad, oma intellektuaalseid ja materiaalseid vajadusi ise rahuldavad, polis on piisav iseeneses (autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada. Vaid polises oleme me õnnelikud... Polisest edasi minna ei ole enam kuhugi ning inimese täiuslikkus, potentsiaalsus on saanud reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises. Perekond on küll ENNE riiki olemas, kuid RIIK on loomuselt täiuslikum, realiseerib inimese loomust paremini. Inimkonna vajaduste parem täitmine nõuab paratamatult arengut külaühiskonnalt
annaabi.ee 
