nagu nt Benedetto Marcello. Tema vastu ei suudetud siiski ühtegi kindlat tõendit koguda. Vivaldi, nagu ka paljud teised tolle aja heliloojad lõpetasid vaesuses. Tema töid ei austatud enam niipalju kui varem ja ta muutus vanamoodsaks, mille tõttu oli Vivaldi sunnitud müüma suure osa oma käsikirjadest. Ta lahkumine Veneetsiast on oli küll ebakindel kuid arvatakse et ta tahtis kohtuda ühe tema loomingu suure austajaga Charles IV (kellele Vivaldi pühendas 1727-ndal aastal - La Cetra). Kahjuks aga Charles suri peale Vivaldi jõudmist Viini. See aga sundis teda veelgi oma käsikirju müüma, arvestades et temale enam ei pakutud õukonna toetust ega ka raha. 3 Varsti peale seda (1741) suri ka Vivaldi ise, tema surma põhjuseks arvatakse sisemist põletikku mis võis tol ajal tähendada mida iganes. Vivaldi matus oli üks kõige odavamaid
pulmade puhul. Tallinnas armus Paul Fleming Hamburgist 1633. aastal Tallinna asunud kaupmehe Heinrich Niehuseni keskmisesse tütresse Elsabesse, kes aga luuletaja kiindumusele samal määral ei vastanud. 1636. aasta märtsis Pärsiasse suunduva saatkonnaga uuesti Moskva poole teele asudes uskus Fleming siiski, et on neiu südame võitnud. Kui ta aga 1639. aastal Tallinna tagasi tuli, selgus, et Elsabe oli vahepeal abiellunud oma teise austajaga. Flemingi pettumust leevendas nüüd uus armastus Elsabe noorema õe Anna vastu, kes vahepeal oli tütarlapsest neiuks sirgunud. 8. juulil 1639 kihluski Paul Fleming Anna Niehuseniga ja otsustas jääda Tallinna, kus talle oli lubatud linnafüüsiku, s.o linnaarsti ametikoht. Fleming oli nimelt õppinud Leipzigi ülikoolis arstiteadust, kuid sooritanud magistrieksami siiski vabade kunstide alal. Meditsiinidoktori diplomi taotlemiseks reisis ta 1639
Isa raskemeelne iseloom oli omane pojalegi. Sören kartis, et sellel on ehk füüsilised põhjused; meenus 1837.aasta kahenädalane joomaperiood, mil ta käis võib-olla ka bordellis. Soren oli kindel, et kihlus tuleb katkestada, kuid algatus selleks pidi tulema Reginelt. Selle saavutamiseks käitus ta eemaletõukavalt. Algul see ei mõjunud, kuid aasta pärast saavutas ta eesmärgi. Regine katkestas kihluse ning abiellus kuue aasta pärast oma kunagise õpetaja ja austajaga. Regine suri 82aastaselt, olles enne seda Soreni kohta kirjutanud: ,,Ta ohverdas mind Jumalale.''(Meos 2000) Aastail 1832-34 oli surm laastanud nende perekonda(surid ema, kaks venda ja mõlemad õed), 1838.aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi
annaabi.ee 
