Keskkond peab olema soe, ruumi temperatuur 20-22 kraadi C, õhutatud, lapsesõbralik, rahulik ja vaikne ning privaatne. Lapse ja/või lapsevanemaga luuakse kontakt. Identifitseeritakse patsient ja selgitatakse protseduuri vajalikkust ning olemust lähtuvalt lapse/lapsevanema tasandist. Olenevalt lapse east ja hingamistüübist on hingamissageduse lugemise viise mitmeid. Hingamissagedust on võimalik lugeda järgmistel viisidel: visuaalselt, palpatoorselt, auskultatoorselt või monitoorselt. Valida tuleb sobilk hingamissageduse lugemise viis. Sobilikuma hingamissageduse meetodi valik oleneb mitmetest teguritest. Näiteks: lapse east, hingamistüübist, konkreetsest olukorrast, keskkonnast ja sellest, kas laps on ärkvelolekus või magab. Visuaalne hingamissageduse mõõtmise meetod Antud meetodit on mugav kasutada, kui laps magab ja tegemist on diafragmaal- ja/või segahingamisitüübiga. Jälgitakse rindkere või kõhu liikumist (kui laps selili asendis) või
Nimeta üks lapse hingamissageduse lugemise viis. Visuaalselt Võimalik kasutada kui laps magab; diafragmaal- ja segahingamisitüübi korral ;Jälgitakse rindkere või kõhu liikumist (kui laps selili asendis) ja loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Jälgitakse lapse selja liikumist (kui laps kõhuliasendis) ja loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Palpatoorselt :Asetades käe vastavalt kas kõhule, rindkerele või seljale loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. Auskultatoorselt 17.Nimeta lapse hoolduse põhimõtted. Igal lapsel on sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule. Hoolduse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Lastel on võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged
– istuv, poolistuv, jalad alla lasta – raskusjõu mõjul vere tagasivool südamesse väheneb ning sellega väheneb ka venoosne pais väikses vereringes ja rõhk kopsukapillaarides. Kr. südamepuudulikkuse peamised sümptomid. Haige kaebab jõuetust ja nõrkust.Vasaku südamepoole puudulikkusele viitab hingeldus( düspnoe), algul pingutustel, hiljem ka rahuolekus. Võivad ilmneda öised kardiaalastma hood või kopsupaisust tingitud köhimine, auskultatoorselt kuuleme kopsude alaosade kohal paisräginaid (krepitatsioon või peenemullilised märjad räginad). Tsüanoos peegeldab gaasivahetushäiret kopsudes ja hapniku suurenenud ammendumist perifeerias. Tahhükardia, patoloogiline III südametoon. Parema südamepoole puudulikkusele paisuga suures vereriges viitavad: kaelaveenide ja suupõhjaveenide nähtav täitumine, kaalu tõus ja tursed alakehas: labajalgadel, säärtel, algul ainult õhtuti, hiljem püsivalt;
milledest sagedasemateks on bronhe ahendav ning kopse kahjustav haigus ehk bronhopulmonaalne düsplaasia (BPD) (Tunell 1998). Intubeeritud last hooldades (näit. aspireerides, intubatsioonitoru sidudes) peab õde jälgima, et intubatsioonitoru oleks õigel sügavusel. Kui õel tekib kahtlus, et intubatsioonitoru ei ole õigel sügavusel, peab ta sellest teavitama arsti. Kontrollida saab õde intubatsioonitoru sügavust auskultatoorselt. Hingamiskahin peab olema mõlemas kopsus ühesugune. Pärast intubatsioonitoru asendi kontrolli on tähtis, et intubatsioonitoru oleks hoolikalt fikseeritud, et see ei nihkuks ühte peabronhi või ninaneelu. (Maquire 1994, Goldsmith jt 2003 ) Piisavat ventilatsiooni on intubeeritud lapsel võimalus hinnata ka pulssoksümeetriga, mis mõõdab hemoglobiini hapnikuga küllastatuse taset veres ja kudedes. Pulssoksümeeter registreerib punase-
annaabi.ee 
