Kõige labasem näide oleks see, et kui sajab vihma, on paha, sest on külm, pime ja kõle ning kui paistab päike, siis on palav ja liiga ere. Keegi ei suuda kunagi täita inimese soove. Maailm on nagu see armsaks saanud vene muinasjutukene sellest, kuidas vanamees püüdis kinni kuldkala ja naine soovis võimsaid soove, kuni lõpuks redutas oma puust onnikeses edasi, sest ahnus ajab ju upakile. Sama on rahaga, mida inimesed endale alati juurde ihkavad, kas siis ausamal või vähem ausamal viisil. Kunagi ammusel ajal tekkis vajadus ühtse vahetusväärse järele, mispeale loodi raha. Rahana on kasutatud erinevaid väärtusi: alates Saamide oravanahkadest, lõpetades teokarpidega Kariibi mere saartel. Kuid varsti, pärast raha kasutuselevõttu hakkasid inimesed üksteist klassifitseerima nende omanduses oleva raha hulga järgi suuromanikud said suurema sõnaõiguse. Omamise nimel oldi kõigeks võimelised. Nii kestab raha tänase päevani. Heaks näiteks siinkohal A. H
mõnusalt aega. Autor näitab, et inimeste iseloom ja käitumine ei käi alati kaasas tema staatusega. Autor kirjeldab oma novellides põhiliselt kahte liiki tegelasi, ühed on kõik väga omakasupüüdlikud ja suure võimuga, teised, aga olid targad, kavalad ja oskasid oma tarkust kasutades igasuguseid probleeme lahendada. Viimastest rääkis autor kui positiivsetest tegelastest. Tegelasi tabavad kohati igasugused erinevad saatuselöögid, millest mõnikord just kõige ausamal ja paremal viisil just välja ei tulda. Näiteks ühes novellis olnud Isand Ciappelletto ei olnud seda kuidagi ära teeninud, et teda hiljem ülistama hakati, sest see juhtus ainult tänu valele. Samuti ei tolereeritud kirgliku armumist või veel hullem abielu erinevatest seisustest inimeste vahel. Näiteks ühes novellis tapavad kauni neiu armastuse tema enda lihased vennad, sest neile ei olnud lihtsalt õe valitud mees meelepärane. Samuti tuli lugudest
Rezisöör ise lükkab aga paljudes intervjuudes ümber väite, et ta oleks liiga palju võtnud snitti de Sade teoselt. Olles tuttav nii Markii de Sade loomingu, kui ka eelmainitud teosega, pean tunnistama, et filmi esmakordsel vaatamisel ei märganud ka mina liiga otsest paralleeli de Sade teosega. Samas kui pikemalt analüüsima jääda võib küll leida mõlemalt autorilt sarnaseid mõttekäike. Näiteks koleduse kõige ausamal ja ilustamata moel näitamine - Sade puhul läbi teksti ja Buñueli puhul läbi liikuva pildi. Kui võrrelda nüüd Luis Buñueli kahte järjestikku flmi, siis leiame mõlemas sarnaseid jooni. Nii nagu oli "Andaluusia koer" nii on ka "Kuldajastu" korralikult juhet kokku ajavalt sürrelistikus meelelaadis. Siiski on "Kuldajastu" juba gramm rohkem narratiivne lugu kui seda oli "Andaluusia koer". Jättes vahele kaks kümendit, hüpates aastasse 1952 on Luis Buñuel saanud valmis hoopiski
ratsionaalsel mõtlemisel puudub kontroll. Nii ei allu ka paranoia kriitiline meetod loogikale. Dali on ise retooriliselt küsinud: ,, Kuidas te võite loota, et te nende piltide sisu mõistate, kui ma ise olles nende ,, tegija", neid sama vähe mõistan." Lisaks on kunstnik korduvalt rõhutanud, et oma piltides ei mõtle ta midagi ise välja, kogu visuaalne materjal oleks talle nagu ette antud: ,, Kui ma kujutan pehmeid kelli, kilomeetripikkust jalga, kopeerin ma kõige ausamal ja fotograafilisemal moel ühte oma nägemust. ,, Viimases Dali väites on palju kaheldud, sest tema maalide teatraalne atmosfäär viitab sageli teadlikule lavastusele. Kuid ilmselt on loomeprotsessis võimatu eristada, kus lõpeb intuitiivne ja kus algab teadlik element. Kahtlusi Dali maalide nägemuslikus alges süvendab asjaolu, et koos paranoia kriitilise meetodiga muutus tema maalimisviis üha akadeemilisemaks. Viimast tendentsi aitas süvendada vanade
annaabi.ee 
