Fosfor Fosfori avastas Hamburgi kaupmees ja alkeemik Hennig Brand 1669. Ta eeldas, et ,,tarkade kivi" peab olema seotud inimorganismiga. Uurimist alustas ta uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ningkuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Fosfor (keemiline sümbol P) on keemiline element, mille järjenumber on 15 ning massiarv on 31. Fosfor lihtainena esineb üldiselt kolme allotroopse (sama keemiline element võib esineda
VALGUSKANDJA FOSFOR - PHOSPORUS(P) Keemik Henning Brand Hamburgist püüdis valmistada "filosoofilist kivi" uriinist. Sel eesmärgil aurutas ta kokku suure hulga uriini ja kuumutas õhu juurdepääsuta pärast aurutamist saadud siirupitaolist jääki, segas liiva ja puusöega. Brand sai tulemuseks ebatavaliste omadustega aine, mis helendas pimedas. Keeva vette visatud tükk eraldas aurusid, mis põlesid õhus tiheda valge suitsu eraldumisega, mis vees lahustamisel moodustas happe. 1680.a. sai Inglismaal fosforit Boyle. 1743.a. leidis keemik A. Marggraff fosfori saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult.
Musta fosfori kristallvõre. AVASTAMINE! Teatavasti olid alkeemikute põhieesmärkideks oli filosoofilise ehk tarkade kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti ehk alkagesti leidmine. Hamburgi kaupmees ja alkeemik Henning Brand müstilistel põhjustel eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inim-organismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ning kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarse tule. Ainel olid ebatavalised omadused, sest kui Brand puudutas ainet käega, siis
Fosfor on kergesti süttiv mittemetall, mis asub VA rühmas 2.perioodis ja järjenumber on 15. Fosfori ainus looduslik isotoop on massiarvuga 31. Fosfori stabiilseim oksüdatsiooniaste on +5. Teised olulisemad oksüdatsiooniastmed on +3 ja 3. Fosfori sulamistemperatuur on 44,1 °C, keemistemperatuur 277 °C ja agregaatolek toatemperatuuril on tahke. 1669. aastal kui Hennig Brand hakkas uurima uriin, avastas ta katse käigus fosfori. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ning kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Tõenäoliselt sai aga fosforit juba 12.saj aarabia alkeemik Alhid Behil. Leidumine Fosforit ehedalt looduses ei leidu. Seevastu ühendites on fosfor looduses levinud
See asub perioodilusustabelis VA rühmas, 3. perioodis ning on mittemetall. (Mendelejev, 2013) Fosfor oli avastamisjärjekorras 13. element. Fosfori avastati 1669. aastal uuriniga eksperiminteerides Saksa keemiku Henning Brandi poolt. Algselt oli eksperimendi eesmärgiks leida tarkade kivi, mis vananenud müüdi kohaselt pidi võimaldama väheväärtuslikest metallidest väärismetalle toota. Fosfori saamiseks lasi keemik esmalt uriinil roiskuda, seejärel keetis seda ning aurutas. Tulemuseks oli valge pimedas helendav vahataoline aine. (Schmundt, 2010) Füüsikalised omadused Fosfor lihtainena esineb mitme erineva allotroobina, mille omadused teatud hulgal teineteisest erinevad. Tuntuimad allotroobid on valge, punane ja must fosfor. (ENE peatoimetus, 1982, lk 242) Valge fosfor (vt. Joonis 1) Fosfori levinuim ja tähtsaim allotroop (Zone/Chemestry, 2004). Tihedus: 1,83 g/cmᶟ Sulamistemp: 44,2˚C Keemistemp: 257˚C
esimesena F. Wöhler 1828. a. Düsproosiumi(Dy) avastas ühenditena 1886. aastal prantsuse keemik F. Lecoq de Boisbaudran (1838-1912). Lihtainena avastati düsproosium 1906. aastal. Fermiumi(Fm) avastasid 16 jaanuaril 1953a. ameerika teadlane A. Ghioroso tuumaplahvatuste saadustes. Selle tekkimisel oli uraanituum neelanud 17 neutronit. 100. element nimetati Enrico Fermi auks fermiumiks. Henning Brand Hamburgist püüdis valmistada "filosoofilist kivi" uriinist. Sel eesmärgil aurutas ta kokku suure hulga uriini ja kuumutas õhu juurdepääsuta pärast aurutamist saadud siirupitaolist jääki, segas liiva ja puusöega. Brand sai tulemuseks ebatavaliste omadustega aine, mis helendas pimedas. Keeva vette visatud tükk eraldas aurusid, mis põlesid õhus tiheda valge suitsu eraldumisega, mis vees lahustamisel moodustas happe. 1680.a. sai Inglismaal fosforit Boyle. 1743.a. leidis keemik A. Marggraff fosfori saamise täiuslikuma meetodi ja avaldas oma andmed avalikult
Tarkade kivi abil loodeti väheväärtuslikest metallidest saada väärismetalle näiteks kulda. Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Hamburgi kaupmees ja alkeemik Henning Brand müstilistel põhjustel aga eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ning kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarse tule. Ainel olid
Tarkade kivi abil loodeti väheväärtuslikest metallidest saada väärismetalle näiteks kulda. Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega.Hamburgi kaupmees ja alkeemik Henning Brand müstilistel põhjustel aga eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ning kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarse tule. Ainel olid ebatavalised omadused, sest kui Brand puudutas ainet
Tarkade kivi abil loodeti väheväärtuslikest metallidest saada väärismetalle näiteks kulda. Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Hamburgi kaupmees ja alkeemik Henning Brand müstilistel põhjustel aga eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liiva ja söega ning kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas anumas omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarse tule. Ainel olid ebatavalised omadused, sest kui Brand puudutas
Alkeemiaga tegelesid ka Johann Glauber, Jan Baptist van Helmot, Gottfried Leibniz ja teised tolle aja helgemad pead. Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Alkeemik Henning Brand aga müstilistel põhjustel eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liivaga ja kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas retordis omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarne tuli. Ta nimetas selle aine külmaks valguseks, mida tänapäeval tuntakse fosfori nime all
annaabi.ee 
