nimest. c) Kaks aastat hiljem põrkas "Empress of Ireland" (Sbr.) kokku teise alusega, uppus 1012 inimest. d) 1986. aastal uppus Aasovi merel "Admiral Nahhimov", viies merepõhja 423 inimest. e) Aasta hiljem kaldus külili parvlaev "Herald of Free Enterprise" (Sbr.), viies merepõhja 193 inimest. 2) Suurimad laevahukud II maailmasõjas a) 16. aprillil 1945 torpedeeris NSVL-i allveelaev L-3 Läänemere lõunaosas Saksa aurikut "Goya". Alusel oli umbes 7000 inimest, kellest 6666 uppus. b) 3. mail samal aastal pommitasid Briti lennukid Lübecki lahes põhja Saksamaa reisiauriku "Cap Arcona". Hukkus 5594 inimest. c) 3. jaanuaril samal aastal torpedeeris NSVL-i allveelaev S-13 Läänemere lõunaosas Saksamaa reisiauriku "Wilhelm Gustloff". Uppus 5438 inimest. d) 10. veebruaril torpedeeris sama allveelaev Saksamaa reisiauriku "General von Steuben"
7 7 http://www.worldwar1.co.uk/jutland.html (20.11.2012) 7 Lahingukäik Esimene kontakt 31. mail kell 14.00 arvas admiral Beatty ennast olevat ettenähtud punktis Skagerraki väinas, aga navigeerimisvea tõttu olid nad lääne pool. Admiral Jellicoe juhitud peajõud olid oma sõidugraafikust tund aega maas. Admiral Hipperi juhitud luureüksused olid samal ajal brittide eelüksustest 45 miili ida pool. Juhuse tõttu märkasid mõlemad üksused Taani lipu all sõitvat aurikut, mis oli kahe vaenupoole vahele jäänud. Britid saatsid kaks kergristlejat ja Sakslased kaks hävitajad, laeva identifitseerima. Märgates üksteist, avas briti ristleja tule. Admiral Beatty andis käsu saata luurelennuk, kuid halva nähtavuse tõttu nägi lennuk vaid üksikuid laevu. See oli meresõja-ajaloos esimene kord, kui merelt õhku tõusnud lennukit lahingus luureks kasutati. Hipper ja Beatty võtsid kursid üksteise suunas.8 http://media.iwm.org
teavitas sellest ,,Carpathia" kaptenit Arthur Henry Rostronit. ,,Carpathia" kapten mobiliseeris laeva meeskonna. Teade jõudis edasi ka maismaale, kogu maailm jälgis pingsalt sündmuste käiku. Teate sai kätte ka sõsarlaev ,,Olympic", kuid ta asus kahjuks 500 miili kaugusel. Kuid mitte ükski teine laev ei olnud nii lähedal, kui too salapärane alus, mille tuled näisid helendavat kõigest kümne miili kaugusel. Neljas ohvitser Boxhall nägi aurikut läbi binokli. Kui ta üritas laevaga ühendust võtta morselambi abil, tundus talle, nagu laev vastaks talle, kuid ta ei suutnud vastust lahti mõtestada ning oletas lõpuks, et tegu võis olla vaid kauguses vilkuva topitulega. Paaditekil hakkasid madrused tegema ettevalmistusi päästepaatide vettelaskmiseks. Kõik paadid kokku mahutasid 1178 inimest, kuid laeval viibis 2206 inimest. Seda arvude lahknevust ei teadnud ükski reisija, küll aga mõned meeskonnaliikmed. Kuid ka nemad ei
Tagala ja Saaremaal olevate Saksa vägede vahel ühendustpidava mereväe tegutsemisvõimalused jäid üha ahtamaks. Õhus oli Punaarmeel täielik ülekaal. Seetõttu kasutati Saaremaaga ühenduse pidamiseks maksimaalselt ära päevi, kui polnud lennuilma. Muudel päevadel saabusid laevad Sõrve õhtupimeduse saabudes ning pidid enne koitu taas lahkunud olema. Reeglite rikkumine läks kalliks maksma: 9. oktoobril lasid Nõukogude lennukid Mõntu sadamas ja läheduses põhja neli aurikut: ,,Iller", ,,Elbing I", ,,Inge Christophersen" ja ,,Marie Siedler". Edasine transport pidi toimuma põhiliselt dessantpraamidega. 24. maabumisflotilli arvestuste kohaselt oli Sõrves selleks ajaks 16 000 meest (BA MA, RM 45 I/79, 438442). 67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii oli olnud kaitsel Väina tammil. Punaarmee pealetungi alates tõmbuti kilomeetri jagu tagasi ja püüti uut kaitsepositsiooni sisse seada.
mõttest poisse ära osta. Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli talle äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult töötama. Varsti ilmus nähtavale Ben Rogers, just see poiss, kelle pilget ta oli kartnud. Beni kõnnak oli hüplev ning tantsisklev -- selge tõendus, et tema süda oli kerge ja ootused roosilised. Ta sõi õuna ja laskis aegajalt kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm-põmm, pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kurust, astus keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt, kogu pidulikkuse ja tseremoniaalsusega, sest ta oli «Suur Missouri» ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma. Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas. «Stop, sir! Ting-a-ling-ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling
annaabi.ee 
