Filosoof/lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole tähendus nime tähenduses keskne. Vahet pole, kas on tähendus või mitte. Oluline on see, kuidas nimi kasutusse tuleb. Ta peab oluliseks protsessi, mida kutsub nimepanekuks ehk ristimiseks. Selle teooria põhimoraal on see, et nime määrab inimeste sotsiaalne vastasmõju. Enn Saari: nimi on nomineeriv keelend, mis ökonoomsel viisil atributatsiooni vältides eraldab ühe isendi tema tülikalt sarnaste isendite seast. Tähendusetuse teooria on tekkinud eelneva teadmuse mõjul. Coates’il on teooria TPTP ehk the pragmatic theory of properhood, mille järgi ei saa öelda sõna vaadates, kas see on nimi, vaid alles konteksti kaudu. Coates eristab nimel mõtet ja tähendust. Mõte on semantiliste suhete võrgustik, kus osalevad keerukad sõnad (meronüümia, hüponüümia jt). Normaalsed keelesõnad, mis pole nimed, on alati mõttega
Kuidas nime ja nimetust tähistame? Kui ökonoomselt, täpselt ja mis on nime ja nimetuse erinevus? Kui teame inimese nime, on viitamine ökonoomsem, kindlam ja on üks nime tunnuseid: võimaldab suhtluses kokkuhoidu. Nimi on tavaliselt lühem kui nimetus. Kui teame nimetust, kasutame rohkem sõnu. Nime voorus on kokkuhoidlikkus. Tegelikkuses näeme pikki nimesid. Henn Saari käsitlus. ,,Pärisnime mõiste" pakub välja, et nimi on nomineeriv keelend, mis suuresti ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe isendi tema tülikalt sanastest liigikaaslaste seast. Nominaalfraas kui nominaalkeelend. Atributatsioon kui tunnuste lisamine keeleväljendisse . Tähendusetuse aspekt. Tähenduse teema nimeteoorias keskne teema. Millist alates väidetud, et nimel pole tähendust. Vastuväitjad ütlevad, et nimel on tähendus. Saari arutlus: tähendusetuse teooria üheks juhuks on see, et tähendus on see, mida kuulaja teab objekti
nimekirjutuse põhimõtetel (transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl. Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast (Saari 1963 põhjal). Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti: 1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend, ese või nähtus, mida nimega tähistatakse; 2) nimi (tähis) ise; 3) nimetamise akt e see, mille abil luuakse seos nime ja nimeobjekti vahel. Neist nimeobjekt huvitab nimekorraldust eeskätt sedavõrd, kuivõrd täpselt on see piiritletud
annaabi.ee 
