See oli omamoodi tantsuetendus. Rooma noormehed hakkasid samuti selliseid tantsunumbreid etendama, lisasid sellele tektsi, dialoogi, tantsu täiendasid etruskide vaatemängu. Saturad olid sellised etendused tants, laul, kõne, flöödimäng jne väikesed koomilised stseenid. Satura tuleb ühest templi roast suur puuviljavaagen erinevatest puuviljadest, st oli erinev, mitmesuguste asjade kompott. 3. sajandil tekivad atellaanid (Atella linna järgi). Need olid samuti sellised primitiivsed rahvalikud etendused jandid. Olid kindlad tegelaskujud, neid oli neli sellist maski: maccus tegelane, kes oli tobe, õgard, naistekütt, kiilaka pea ja kongusninaga ning eesli kõrvadega; paccus rikas vanamees, kelle kulul nalja tehti; docendus küürakas sarlatan, see kes pettis; bucco õgard noormees, punnis põsed ja lobisemisest väljaveninud huuled. Hakati ühteteist ka kirja panema. Comedia del arte't
'jumal masinast') võtte kasutamises; itaaliapärane on viis, kuidas neid esitatakse. Samuti kasutati rooma komöödias vanade ja arhailiste improvisatsiooniteatri vormide eeskuju. Festsenniinid olid rahvapärased pilkelaulud, mida esitati pulmades jm pidustustel vastulauludena. Vaidlemisstseenid ja koomilised sõnasõjad, kus kasutati vigaseid suhtlemisstrateegiaid, jõudsid ka rooma komöödiasse. Teine improvisatsiooniteatri vorm, mida rooma komöödia kasutas, olid atellaanid, mis oli rahvalik jant kindlate negatiivsete tegelaskujudega (sellest kasvas hiljem välja commedia dell'arte). Atellaanidest on Rooma komöödiasse tulnud obstsöönsed teemad seoses armastusega ja moraalidefitsiit. Plautuse komöödia ,,Amphitruo" on tegelikult moraalitu tükk just atellaanlike elementide pärast, sest jumalad teevad selles inimestega inetuid tegusid ja kannatajate tunnete vastu ei tunne keegi huvi. 103
kupeldaja, kaval ori jpt. Keel mida ta kasutab on kõnekeelne ladinakeel ja ta kasutab palju erilisi zargoone, kõnekäände mis on väga konteksti põhised, ta näidendid on labased ja tema sõnavara väga vulgaarne. Terentiusel on näidendid rafineeritumad, põhiliselt on armastuslood ja olid erinevalt Plautuselt suunatud haritumale vaatajaskonnale. Kui Kreekas oli näidenditüübiks Saatüri draama, siis Roomas olid Atellaanid. Põhiliselt oli seal lihtrahva seas populaarne jalaga- tagumikku huumor, milles aristokraadid eriti ei hoolinud. Teatri külastamine oli vaba, tasu ei pidanud maksma. Näidendite korraldamine oli riigi poolt korraldatud ning konkreetsete näidendite korraldamise võtsid tihti endale rikkad kodanikud, kes sellega endale prestiizi said. Näitlejad olid osaliselt professionaalid, nende hulgas oli palju vabaks lastud orje ning näitlejateks olid mehed. Vabariigi ajajärgul
annaabi.ee 
