1903. aasta kevadel kolis Laikmaa Tallinnasse (Tiik, 1975, 6). Korduvalt sai kunstnik seal viibides oma tutvusringkonna kaudu kuulda, et õpihimulisi joonistamise ja maalimise alal leiduks, - oleks ainult asjatundlikku juhendajat. See ei saanud kuidagi ükskõikseks jätta, sest kunstipedagoogilisest tegevusest oli Laikmaa ennegi mõtelnud (Nirk, 1977, 96). Ta avas ,,joonistuse- ja maalimise kursuse". Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaad muutma selle sama aasta sügisel ateljeekooliks. Nii sündis esimene eesti kunstiõppeasutus. Laikmaa mõistis, et eesti rahvusliku kunsti tuleviku tagab ainult eesti kunstnike ridade kiire kasv kodumaal (Tiik, 1975, 6). Laikmaa tööaastad Tallinnas olid kõige mitmekülgsemad ja tulemusrikkamad. Laikmaa tegevus mõjutas nendel aastatel määravalt eesti kunsti ja kunstielu arengut. Haapsalus alguse saanud vabaõhumaalist lähtuv käsitluslaad süvenes aastatega. Impressionismi mõjudest räägib helenenud nüansirikas koloriit
ajalehte Teataja. Nii sattus ta tihedasse kontakti ajalehe 5 ümber koondunud eesti radikaalsete haritlastega ning temas küpses otsus asuda taas Tallinnasse ja alustada kunstipedagoogilist tegevust. Märtsikuu lõpus koliski Laikmaa Tallinnasse ning üüris endale Pikal tänaval von Nottbecki majas kohased töö- ja eluruumid. Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903.a.sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter,kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Need olid Laikmaale väga
koostöövaimu või teatavat kokkukuuluvustunnet, oli tarvis Laikmaa-taolist tugevat isiksust ja tõelist entusiasti. Ta suutis end nende nii erinevate inimeste seas maksma panna mitte üksnes oma vaieldamatu erialase autoriteediga, vaid samavõrra ja vahest enamgi oma innustuse, esinemislusti, suhtlemise sundimatuse ning nakatava huumoriga - inimliku kütkestavusega. Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903. a. sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Muidugi mõista võis Laikmaa anda oma kasvandikele üksnes kunstilist algharidust, avada neile ukse edasisteks õpinguteks, aga eelkõige seda oligi tarvis. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a
annaabi.ee 
