mehhanismiga? Kineetiliste andemete järgi: SN1reakstioon on 1. järku substraadi järgi, S N2 nii substraadi kui ka nukleofiili järgi. Stereokeemilised eksperimendid: SN1 reaktsioon annab ratsemaadi, SN2 inversiooni ja kiraalselt puhta saaduse. Asendajate mõju: SN2 reakstioon on väga tundlik asendajate suuruse suhtes. SN1 reaktsioon toimub eelistatult juhul, kui reakstioonitsentri ümber paiknevad mahukad rühmad, nt ühendis (CH3)3CBr, mis takistavad atakeeriva nukleofiili lähenemist reakstioonitsentrile. Reakstioon kiraalse süsinikutsentri juures viib reeglina ratsemaatilise segu tekkimisele planaarne karbokatioon püsib piisavalt kaua, et atakeeriv nukleofiil saaks läheneda ükskõik kummalt poolt. SN2 reaktsioon kulgeb siis, kui nukelofiili lähenemine elektrofiilsele tsentrile on piisavalt vaba. Reakstioon kiraalse süsinikutsentri juures seevastu viib alati süsiniktsentri inversioonile ja enantimeerselt puhtast
nukleofiili liitumine karbokatioonile. Kiirust limiteerivaks staadiumiks on siin dissotsiatsioon ja reaktsioon on 1. järku. SN2 mehhanismi korral toimub nukleofiili liitumine ja lahkuva rühma dissotsiatsioon samaaegselt ning reaktsioon on summaarselt 2. järku. 28. Kuidas kindlaks teha, kas reaktsioon kulgeb SN1 või SN2 mehhanismiga? ((SN1 reaktsioon toimub eelistatult juhul, kui reaktsioonitsentri ümber paiknevad mahukad rühmad, nt ühendis (CH3)3CBr, mis takistavad atakeeriva nukleofiili lähenemist reaktsioonitsentrile. SN2 reaktsioon kulgeb siis, kui nukleofiili lähenemine elektrofiilsele tsentrile on piisavalt vaba. SN1 reaktsioon kiraalse süsiniktsentri juures viib reeglina ratseemilise segu tekkimisele planaarne karbokatioon püsib piisavalt kaua, et atakeeriv nukleofiil saaks läheneda ükskõik kummalt poolt. SN2 reaktsioon kiraalse süsiniktsentri juures seevastu viib alati süsiniktsentri inversioonile ja
Klassikalise tee aktivatsioon algab immuunkompleksi moodustumisega. Alternatiivne tee algab komplemendi kokkupuutel mikroobi pinnaga. Aktivatsioon on kaskaadne ja toimub inaktiivse ensüümi lõikamisel mitmeks aktiivseks komponendiks. Kontrollimaks aktivatsiooni taset on vajalik kontrollvalkude ehk komplemendi inhibiitorite olemasolu. Alates C5-st on aktivatsioon mõlemal teel sarnane viies membraane atakeeriva kompleksi (MAK) tekkeni (nn aktivatsiooni lüütiline osa). Komplemendi klassikalise tee aktivatsioon algab immuunkompleksi (Ag-Ak tekkega), Ak võime aktiveerida komplementi sõltub nende klassist (ja erineb liigiti). Komplement ei ole liigispetsiifiline. Süsteemi komponente tähistatakse Cx (x-number 19). Aktivatsiooni järjekord C1-C4-C2, mis viib nn C3 konvertaasi tekkele (C4b2). Konvertaas lõhub C3. Aktivatsioon on Ca- ja Mg-ioon-sõltuv.
annaabi.ee 
