ning sõnum sellest ajalehes seisnud ning mulle auhinna asemel summalt sama suur "toetusraha" mõisteti nimepidi mainimata jäetud kirjanduslikkude teenete eest... Sellele kilplusele reageerus "Tabamata ime" autor seega, et ta temale kiimeldamisi kättesaadetud raha tagasi läkitas ning avalikult protesti tõstis*). Seltsi asemikkudekogu, läbi arutanud minu ka seltsile saadetud protesti, tunnistas selle lihtsalt põhjendamatuks taas tüse jooneke iseloomustust selles esteetilises asutises valitsenud vaimu- ja meelsusesuunast ning eetikast. Tallinnas oldi minu teose vastu asjalikum ning õiglasem. Mitte ainult ei olnud arvustus kodanlikus ajakirjanduses minule üldiselt soodus, vaid Eestimaa Rahvahariduse-Selts hindas minu tööd, nagu mainitud, oma kõrgeima auhinnaga ning "Estonia" seltsi ja teatri juhatus kaalutlesid tõsiselt võimalust, valida minu draama 1913. a. sügisel pidulikult avatava uue teatri esimeseks tükiks.
Ühte sõime võiks kõige rohkem 30-40 last paigutada. Sõim peab emadele hästi kättesaadav olema. Asukoht olgu päikesele ja õhule igalt poolt vaba. Teda ümbritsegu aed, kuhu lapsi võib välja viia. 7 Sõim nõuab sama head sisseseadet ja juhatust kui korralik laste-haigemaja. Igal sõimel peab olema ka oma piimaköök. Suuremate sõimede juures on oma pesuköök ja desinfitsiooni- kamber. Õe tuba olgu laste tubade ligidal. Õde elab asutises. Ka lapsehoidjad-ravitsejad elavad sõimes. Sõime võetakse muidugi ainult terveid lapsi vastu. Kõigil lastel, kes sõimes käivad, peavad kaitserõuged pandud olema. Rinnalapsi käivad emad üks või kaks korda päevas imetamas. Iga lapse kohta on oma terviseleht, kuhu kõik tähtsamad tähelepanekud tema tervisliku seisukorra kohta kantakse. Siis on veel üldine lasteraamat, kust on näha, lui palju ja missugused lapsed sel või teisel päeval sõimes viibisid.
Aga nähtavasti ei teinud nad kellelegi kurja, sest nendega oldi sedavõrt harjunud, et neid ei pandud enam tähelegi. Isegi nende kadu ei märgatud, nagu poleks need kaks sakslast kunagi elanud." ,,Aga mind kui venelast riivasid nad alati seal kapi otsas," seletas Slopasev sisemise haavumusega. ,,Minu puhast vene hinge riivasid nad ja kas te mõistate, härra Maurus, mis tähendab, kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev? Liiatigi, kui see sünnib asutises, kus peaks minu arvates juba ammugi valitsema hoopis teine õhkkond." ,,Siin valitseb ka, härra Slopasev, valitses juba ammu enne teid ja valitseb ka siis, kui teid võib- olla enam siin ei ole," hüüdis direktor vahele, osalt aga samal ajal, kui härra Slopasev jätkas: ,,Aga milleks siis need välimised teise vaimu märgid, mis viivad iga ausa Vene riigi alama eksiteele? Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid? Hea küll, nad on millegi
annaabi.ee 
