3300. a eKr) nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas. Lisaks keraamikale jõudis neoliitikumis Eestisse ka maaviljelus ja karjakasvatus ning laiemalt levis ka kivilihvimise oskus. Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: Narva, tüüpilise ja hilise kammkeraamika ning nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Neoliitikumiga seostuvad esimesed kindlat dateeritud hauad. Maetud on asulate territooriumile maapinda süvendatud haudadesse selili siruli asendis koos mõningate panustega. Suuresti uus ja omanäoline esemekompleks ilmub Eesti alale tüüpilise
Palju töö- ja tarbeesemeid on tehtud luust ja sarvest. Noorem kiviaeg Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu. Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Narva kultuur (algus u. 5000 aastat e.Kr.) jätkab ilmset mesoliitilist Kunda kultuuri traditsiooni, mis seletab sarnasust luu- ja kiviesemetes. Tüüpilise kammkeraamika kultuur (algus u. 4200 aastat e.Kr.) - selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga
minna mujale, muule positsioonile ei ole võimalik ära viia, mistõttu igal omandil oma iseloom. Selge on see, et omandi kujunemine on väga pikk protsess olnud. Maareform eeldab maaomandisuhete olemasolu ühiskonnas ning maaomandi piirtlemist. Reform on ajutilise iseloomuga ja ajaliselt piirtlev ühiskonnas. Kui nüüd alustada Eesti ajaloos muinasajast, siis arvatakse, et muinasajal kuulus maa kogukondlikusse kasutusse maa oli kogukonna oma. Kui tegu külalise asustusviisiga (esimese aastatuhende keskel), siis oli kinnistunud juba põllumaa, sellised ribaviisilised, talude juurde (NB! Just talude juurde, mitte inimeste juurde talusid pärandati edasi). Mis iseloomustab siis muinasaegset maakasutust? Maaomand, ka kogukondade vahel, ei olnud kindlalt piiritletud. Metsavöönd oli kahe kogukonna maa piiritleja seda nimetatakse vööndipiirideks. 13-14.sajandil üksikud piirimuudatused läänistatud maade osas. 14
alles meie poolt kasutatava kiviaja kronoloogia kõige hilisemas järgus, mistõttu mõnikord kasutatakse sellele eelnenud keraamikaga kiviaja kohta edasi mesoliitikumi nimetust või termineid subneoliitikum ja metsavööndi neoliitikum. Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. 2.1 Narva kultuur Narva tüüpi keraamika on Eesti vanim savinõude tüüp, milles eristub kolm lokaalsete erijoontega piirkonda: (1) Kagu-Eesti, (2) Põhja-Eesti ja (3) Lääne-Eesti saared. Ühine neile
annaabi.ee 
