Seda 200aastat, mis järgnes sellele preioodile(u600-800) on viimasel ajal hakkatud kutsuma eelvikingiteajaks. Hakkas arenema maakasutussüsteem. Selle tulemusena võeti kasutusele ribapõllud. Üks ribapõllu peenar, mida on uuritud Lääne-Virumaal Võhmas, ongi peenrakivide alt saadus söe abil dateeritud 7-8 sajandiga. Kui varem arenes põllumajandus rannikupiirkondades tunduvalt kiiremini, siis rooma rauaajast hakkas Eesti rannikupiirkonna ja sisemaa asustuskeskuste areng astuma üht sammu eht arenema võrtselt. Väga tähtsal kohal olid linnused, mida hakati keskmise rauaaja alguses Eesti aladele ehitama. Eesti esimesed ringvall-linnused, mis olid sel ajal väga haruldased, rajati Lääne- Eestisse. Neil linnustel oli madal paest või raudkivist ümmargune või ovaalne vall. Kultuurkihti linnustelt enamasti ei ole leitud. Eelrooma rauaaja lõpus ehitati linnuseid ka Ida- ja Kagu- Eestisse
kujunemisel. Näiteks omasid jõed ja järved suurt tähtsust muinasajal (ja ka tänapäeval): sealt saadi toitu kala näol kui ka joogivett, lisaboonusena andis veekogu transpordivõimaluse. Inimasustuse soodne paiknemine veekogude läheduses rajas tee ka kaugemate naabritega suhtlemiseks. Näiteks Eesti ajalugu on vahetult seotud geograafilise paiknemisega mere ääres, rahvusvaheliste kaubateede ristumiskohal. Niisiis uurib maastikuarheoloogia asustusüksuste, asustuskeskuste, asustuspiirkondade, asustusvõrgu, asustushierarhia jms olemust läbi aegade; teisalt käsitleb asustuse seoseid ümbritseva looduskeskkonnaga, erinevate maastikuliste valdkondadega, maastiku kasutamist sotsiaalses ja majanduslikus käitumises ning inimese ja looduse vastastikuseid suhteid ja mõjutusi. 2 Maastikuarheoloogia / asustusarheoloogia Tänapäeval on maastikuarheoloogia ja asustusarheolooogia omavahel tihedalt ühendatud:
suhteliselt palju ka veel kuni kilomeetri kaugusel sellest. Hilisemad kalmed kontsentreerusid seevastu keskusest kuni 500 m raadiusse ning võisid vahel jääda hoonealustest vaid mõnikümmend meetrit eemale. Kalmistute asukoht sõltus ka nende suurusest: suuremad kalmistud paiknesid tavaliselt põldude piiril või ka põllustatud ala sees, kuid asustuskeskusest suhteliselt kaugel, samas kui väiksemaid kalmeid leidus ka hoonete läheduses. Ka Ojamaal näib kalmeid leiduvat kohati asustuskeskuste vahetus läheduses, kuigi sagedamini võib neid leida kaugemalt. Hoolimata sellest, et Ojamaale oli raua- ja keskajal iseloomulik üksiktaluline asustus, leidub iga asustuskeskuse ümber enamasti mitmeid kalmeid. Põhja-Eestis ilmneb Valter Langi muistiseplaanide põhjal otsustades Rootsiga sarnane tendents, s t rauaja esimese poole kalmed paiknevad enamasti asulakohast kaugemal, kui rauaaja teise poole kalmed. Antud töös pole sellele tendentsile siiski kuigivõrd tähelepanu
annaabi.ee 
