ja Antarktikas. Ülemaailmselt esineb inimestel 50 000-100 000 haigusjuhtu aastas. Eestis esineb marutaudi nii mets- kui koduloomadel. Viimane surmaga lõppenud juhtum registreeriti aga 1986. aastal samas kui alles 2003. aasta augustis suri meie naaberriigis marutõppe koeralt pureda saanud mees ning aasta hiljem registreeriti surmajuhtum Leedus, kus kannatajaks oli 6-aastane poiss. Nakatumine Marutaudi on kahte liiki: urbaanne ehk asulamarutaud ja metsa ehk silvaatiline marutaud. Asulamarutaudi korral on 90% juhtudest nakatajaks koerad ja kassid, silvaatilise marutaudi korral 70% juhtudest rebased ja kährikkoerad. Ülekanne toimub peamiselt nakatunud looma süljega, inimeselt inimesele üldjuhul ei levi. Marutõve peiteaeg on keskmiselt 70-90 päeva või koguni terve aasta. Väljaande "Infektsioonihaigused" andmetel on lühim kindlaks tehtud marutõve nakkuse peiteaeg 4 päeva, pikim aga 19 aastat.
kirjeldatud viirushaigus. levinud enzootiatena kogu maalimas väljaarvatud Austraalias ja Antarktikas ning Inglismaal, Iirimaal ja Jaapanis Nakkuse looduslikud reservuaarid: Kährikud, rebased, hundid, koerad, kassid, paljud nahkhiirte liigid · Viirus levib süljega · NB! Viirus ei levi nakatunud looma uriini, rooja ja vere kaudu · Eristatakse metsa- ja asulamarutaudi · Raabieseviirus on neurotroopne · Viiruse replikatsioon toimub neuronites, lihaskoes ja süljenäärmetes Marutaudile on vastuvõtlikud kõik soojaverelised loomad · Nakkusallikaks on haiged loomad, kes hammustades eritavad süljega viirust · Karnivoorid võivad nakatuda viirust sisaldavat pea- ja seljaaju süües Haiguse inkubatsiooniperiood on varieeruv, koertel 21--80 päeva, kuid see võib olla ka lühem või pikem.
Levinud üle maailma enzootiatena väljaarvatud Austraalias ja Antarktikas ning Inglismaal, Iirimaal ja Jaapanis. Eestist pole enam leitud, kuid loomi vaktsineeritakse ikka (just sügisel – kutsikad piisavalt suured), kuna naaberriikides on. Levik: Nakkuse looduslikud reservuaarid: kährikud, rebased, hundid, koerad, kassid, paljud nahkhiirte liigid (vampiirnahkhiired). Viirus levib süljega - viirus ei levi nakatunud looma uriini, rooja ja vere kaudu. Eristatakse metsa- ja asulamarutaudi. Marutaudile on vastuvõtlikud kõik soojaverelised loomad. Nakkusallikaks on haiged loomad, kes hammustades eritavad süljega viirust. Karnivoorid võivad nakatuda viirust sisaldavat pea- ja seljaaju süües. Tõestatud on ka viiruse aerogeenne levik laboratooriumi tingimustes ja nahkhiirte koobastes. Raabiesele on äärmiselt vastuvõtlikud rebased, hundid, koiotid, šaakalid ja rotid. Kõrge vastuvõtlikkusega on hamstrid, kährikkoerad, kassid, nahkhiired, merisead, küülikud, veised
annaabi.ee 
