hüljata pere. Juba mitmendat korda oli kirjanik püüdnud kodust lahkuda, kuid ei suutnud, haletsedes naist ja lapsi. 1908. aastal, kui kirjanik sai 80-aastaseks, keelas tsaarivalitsus vastuolude tõttu isegi tema juubelitähistamise. Juubelit peeti salaja ikka. (Vene kirjandus lk 92) Pärast aastate pikkust heitlemist otsustas Tolstoi 1910. aastal siiski minema sõita, kuid juba mõne päevapärast haigestus ta rongis ja pidi maha minema Astapova Rjazani-Uurali raudteel. Kogu Venemaa ja maailma üldsuse tähelepanu koondus sinna. Tolstoid aga ei suudetud päästa ja ta suri 20. novembril (vana kalendri järgi 7. novembril) 1910. aastal. Mitmetuhandeline rahvahulk saatis puusärki. Raudteejaamast kanti kirst kirjaniku sünni- ja kodupaika Jasnaja Poljanasse kohalike talupoegade õlgadel. Tolstoi sängitati tema enda soovi kohaselt Jasnaja Poljana parki, kohta, kuhu oli maetud ,,roheline võlukepike", mis
Ta pannakse kirikuvande alla keelatakse kirikusse minna, iga väärteo eest võib kohtusse kaevata. Üha enam keskendub loomingule. 1862 abiellub Sofia Bersiga, Moskva arsti tütar. Abielu kujuneb vastuoluliseks: armastab naist sügavalt, kuid vaimsel tasandil ei suuda naine teda mõista. Elu lõpp traagiline. Ta tülid abikaasaga muutuvad liiga heidutavateks => otsustab kodust lahkuda. See toob kaasa haigestumise, on sunnitud Astapova jaamas peatuse tegema. Vaatamata keelule, saadab raudteeametnik teadmatuses olevale perele telegrammi. Tema viimased sõnad: ,,Ma armastan tõde, ma armastan nii väga tõde." Looming: Tegi pedagoogilist tööd annab välja aabitsa; ajakirja, mis käsitles haridusprobleeme. Pärisorjus oli olnud 16 aastat kaotatud, kuid Vm. talupojast on saanud vang sõltuv peremehest, endal puudus maa. Sellele pööras tähelepanu ka T., lisaks lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi
Hiljem olevat abiellunud. Sai õiguse lugu kasutada. Arenes romaaniks. Suurem tähelepanu on ühiskondlikel probleemidel. Nt talupoegade olukord, kohtusüsteemi ebaõiglus, kritiseeris kirikut (ei täitnud halastajarolli). Oli naisega nii teravalt tülis, et lahkus kodust. Naine sünnitas, mees tuli tagasi. 1910 (83a) otsustas, et vastuolu jutu vahel liiga suur ning pere vähese toetuse tõttu lahkus oktoobris kodunt. Otsustas ära sõita, aga jäi haigeks, kopsupõletikku. Astapova jaama jäi. Ei lubanud naist surivoodilegi mitte. 2 november 1910 suri. Tütre sõnul oli isa teotahteline, optimistlik, hakkaja. Ema oli pigem muretseja loomusega. Mõned lapsed ka surid. Teoste peategelane on TÕDE. Püüdles elu tõepärase, realistliku kujutlemise poole. Tõde kasvab ebaolulisest detailidest üldistuseks. Oluline roll on psühhologiseeritusel. Loomingut läbib enesetunnetuse, kasvatuse joon. Just headuse ja tõe nimel. Uskus, et inimene on
annaabi.ee 
