Algelise närvisüsteemiga loomade puhul pole mingit eriti kindlat alust eeldada, et vanemad oma järglasigi teistest eristaksid, ammugi siis kaugemaid sugulasi. Kuidas siis Hamiltoni reegel looduses reaalselt toimida saab? Ometi on teada rida näiteid, mille kohaselt loomad oma sugulasi tõepoolest teistest eristavad. Eespool olid juba esitatud mõned neist (kärnkonnad, salamandrid, lõvid jne). Vaadelgem veel mõnda. Rohukonnade kullesed teatakse eelistavat assotsieeruda oma vendade-õdedega, mitte võõraste kullestega. Rasvatihase emaslind hoidub paarumast isastega, kes laulavad sarnaselt nende endi isaga (ilmselt selleks, et vältida lähisugulusristumisega kaasnevaid potentsiaalseid negatiivseid tagajärgi järglastel). Emased koopaoravad suhtuvad sõbralikumalt oma õdedesse kui poolõdedesse. Jne jne. Millised mehhanismid tagavad sugulaste äratundmise loomariigis? Selleks, et isend oma
sulamistäpile, on suhe N/N v suurusjärgus 104. Lisaks tasakaalulistele, temperatuurist põhjustatud vakantsidele võivad materjalides esineda veel mittetasakaalulised vakantsid, mida on võimalik tekitada materjali plastilised deformatsioonil, materjalide järsul jahutamisel külmutades kinni materjali kõrgtemperatuurse defektkoostise, kui ka materjali pommitamisel suure energiaga osakestega (neutronitega, elektronidega). Vakantsid omavad tendentsi assotsieeruda ja moodustada klastreid (assotsiaate). Nad võivad liikuda mööda kristallvõre vahetades enda kohti naaberaatomitega. See protsess on väga oluline aine difusioonil (ülekandel) tahkes kehas kõrgematel temperatuuridel. Näide Arvutada tasakaalsete vakantside kontsentratsioon vase ühes kuupmeetris temperatuuril 1 000°C. Vakantside tekkeenergia vases on 0,9 eV/aatom. Vase aatomkaal 1 000°C juures on 63,5 g/moolis ja vase tihedus 1 000°C on 8,4 g/cm3.
eukarüootsetele HSP-dele. Hsp70 perekond - siia kuulub DnaK, mis toimib koos GrpE ja DnaJ-ga ning on eeskätt stabiliseeriva funktsiooniga. 60 Hsp60 perekond - siia kuulub GroEL kompleks, mis on tõeline shaperon, organiseerides valkude voltimist aktiivsesse konformatsiooni. DnaK takistab sünteesitud valkude agregeerumist ja valesti voltimist. Kui valku sünteesitakse, võivad polüpeptiidahela hüdrofoobsed piirkonnad omavahel assotsieeruda. DnaK tunneb ära 7-8 aminohappe pikkuseid hüdrofoobseid regioone, seondub sinna, takistades valede interaktsioonide toimumist. DnaK osaleb ka SecB-sõltumatul valkude transportimisel läbi tsütoplasmaatilise membraani. Tavaliselt on valgud transportimisel väljavenitatud kujuga, nii et hüdrofoobsed piirkonnad, mis muidu asuvad valgu südamikus, jäävad pinnale. Hsp70 valgud seonduvad hüdrofoobsete järjestustega ja takistavad sel viisil valkude agregeerumist.
annaabi.ee 
