keskendub ühele nägemusele, pildile või kesksele motiivile. · Kareva armastuslüürika on originaalne, liigub tundeväljenduses pigem ütlematajätmistes kui otsesõnu väljendatud tunnetes. Reliigiast · Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: "Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekraani kaudu" (Väljataga 1991). Sakraalsus, religioossus Paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena: "Sest sealpool on valgus ja heledad näod hõljumas pilvesid pidi ja siinpool on mardikad tõugud ja teod ja muld minu põskede ligi..." ("MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE"). Lüürika traagilisus
Huvitamates luuletustes (kogus „Maailma asemel,“ 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja – seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi (“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”). Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid
Huvitamates luuletustes (kogus ,,Maailma asemel," 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi ("MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE"). Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid
annaabi.ee 
