12. Magamise ajal äratatud inimene ei oska midagi öelda oma eelneva tegevuse kohta kuna isegi kui ta mõtles, siis neid mõtteid ta ei mäleta. 13. Raske on ette kujutada, et inimene ei mäleta magamise ajal mõeldud mõtteid, kuna mõtlemine tulemuse talletamiseta on täiesti kasutu tegevus, kuna selle tulemus ei saa kunagi ideeks ja seda ei saa hiljem kasutada. 14. Mõtlemise eesmärgiks on asitingute kaudu saadud esmaseid ideid töödalda ning siduda omavahel ja saada seeläbi uusi ideid mida saab hiljem uuesti kasutada ning siduda uue ideedega. 15. Unenäos mõeldud mõtted on tavaliselt hägused ning segased ja omavad vähe ühist reaalsuse või kaine vaimse tegevusega. Selle tulemusel ei saa tekkida uusi ideid. Bacon. Novum Organum Baconi tekst räägib filosoofia kui teaduse edasiarendaminse vajadusest ja sellega seotus probleemidest
KUULMINE Stiimuliks on heli Helilained-järjestikused rõhumuutused õhus, mis erinevad üksteisest lainepikkuse madal v kõrge heli ja amplituudi poolest vali v vaikne heli Kas metsas murduv puu teeb häält, kui keegi seda ei kuule? EI tekitab vibratsioone õhus aga hääl on tekitatud meie ajus NAHAMEELED Nahameeled- rühm meeli, mis annavad meile infot meie vahetu ümbruse kohta Infot jõuab simatosensoorsess projektsioonipiirkonda Mõne kehaosa nahk on tundlikum kui teise osa Asitingute kodeerimine on spetsiifiline NAHAMEELED:VALU AISTING notsitseptorid- valuaistingu retseptorid HAISTMISMEEL Stiimuliks on lõhn-õhus olevad lõhnaaine molemulid Nina limaskest sisaldab lõhnatundlikke retseptoreid, mis vallandavad haistmismeele Ninas on umbes 100 erinevat tüüpi retseptoreid, mis eelistavad erinevaid lõhnaineid Eristame 10000 lõhna Mustri teooria Haistmine on oluline osa meie maisetajust NB
käesaegne teadus ei ole võimeline (veel?) lahendama. Parmendides ja Platon pidasid mõtlemist (mentaalset sfääri) olulisemaks kui kehi ja asju. Rene Descartes põhjendas läbi metoodilise kahtluse, et mu vaim on mõtleva asjana olemas. Descartes oli dualist, ta uskus, et keha ja vaim on mõlemad olemas ja mõjutavad vastastikku teineteist. Leibniz püüdis keha ja vaimu kooskõla seletada jumalaga. Empirist Berkeley aga kahtles materiaalsetes kvaliteetides. Ta seletas asitingute olemasolu ja korrapära Jumala tegevusega. Järjekindel empirism võib VF-is viia solipsismi: olen vaid mina, kõik muu on minu aistingud. Hobbes kirjeldas vaimuprotsesse kui fantasme: niiviisi tajume me ajuprotsesse. Seda seisukohta arendas edasi epifenomenalist Thomas Henry Huxley (1825-1895). Ta arvas, et teadvuse seisundid on põhjustatud kehade füüsikalistest protsessidest, mis avalduvad nn epifenomenidena. Vaimu kui sellist siuliselt pole, see on vaid näivus.
annaabi.ee 
