Kui see lõpeb konsonandiga, on tegemist kujuvaheldusliku sõnaga. Käändsõnadel osastava tüvi, nt inimest Pöördsõnadel da-tegevusnime tüvi, nt vaadelda Eesti keele morfofonoloogiast nimetav omastav [LAADIVAHELDUSE TEKE] *silta *siltan *silta *silan *silda *sillan sild silla *jalka *jalkan *jalka *jalgan *jalga *jalan jalg jala Eesti keele morfofonoloogiast Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi Nt Veske-Collinderi asepikendusteooria: VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks Asepikendusega pikenenud silbid on praegu III v, pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v Martin Ehala, "Eesti keele väldete probleemi üks lahendusi", Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453. Eesti keele morfofonoloogiast
keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus? Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, st eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele nii iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideest lähtunud Björn Collinderi asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduste põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised ja see lähenemisviis on pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- või kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. 6. Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus?
ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks. Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, s.t. eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideedest (1872 ja 1879) lähtunud asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA
annaabi.ee 
