Haritavate leetjate muldade muldkatte aktiivvee mahutavus on saviliiv-liivsavil liivsabi moreenidel kujunenud muldadel 145-155 mm piires [2 lk 33]. 3.5 Leetjate muldade keemilised omadused Leetjad põllumullad on oma reaktsioonilt (pHKCL 5,8-6,1) taimekasvatuseks sobivad. Looduslike alade leetjate muldade huumushorisondi keskmine pH KCL on 0,5-0,7 ühiku võrra madalam. Alumistes horisontides pH järjest suureneb, olles lähtekivimis üle 7. Asendushappesust võib esineda vähesel määral (<0,5 cmol kg -1), kusjuures kõrgem on ta looduslike muldade huumushorisondis. Ka hüdrolüütiline happesus on metsamuldade huumuskattes suurem kui põllumuldadel (vastavalt 4-5 ja 2-3 cmol kg -1). Leetjate muldade neelamismahutavus on kõrge (keskmiselt piirides 15-20 cmol kg -1), kusjuures sellest lõviosa moodustavad neeldunud alused. Leetjate muldade küllastusaste on haritavates muldades ligikaudu 90+/- 5% ning looduslikes 78+/-5%
pHKCl ja mulla reaktsiooni vaheline jaotus: pHKCl Mulla reaktsioon kuni 4,5 tugevalt happeline 4,6...5,5 mõõdukalt happeline 5,6...6,5 nõrgalt happeline 6,6...7,2 neutraalne üle 7,2 leeliseline 2. Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: a) asendushappesust põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (näit. KCl) lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. b) hüdrolüütilist happesust põhjustavad need vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega.
Samast mullast määratud pHKCl arvuline väärtus on 0,4...1 ühiku võrra madalam kui pHH2O.väärtus. Kui pHKCl on 5,1, siis pHH2O on ca. 6. Muldade liigset happesust on võimalik vähendada lupjamisega. Happeliste muldade lubjatarvet väljendatakse CaCO3-na t/ha kohta. 34. Mulla asendushappesus. 2) Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: asendus- ja hüdrolüütiline hapesus. Asendushappesust põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (näit. KCl) lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 35. Mulla hüdrolüütiline happesus. Hüdrolüütilist happesust põhjustavad need vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt on
annaabi.ee 
